Teoreetiliselt võimatu, praktiliselt mitte

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kristjan Randalu on Eesti uue generatsiooni üks silmapaistvamaid rahvusvahelise haardega džässpianiste.
Kristjan Randalu on Eesti uue generatsiooni üks silmapaistvamaid rahvusvahelise haardega džässpianiste. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Täna esineb Viljandis Britt Quentin, reedel astuvad üles Kristjan Randalu ja Nguyén Lé. Viljandlased ongi harjunud, et siin esinevad maailmanimega artistid. Isegi nii harjunud, et koduõuele toodud muusikalised pärlid ei üllata enam ammu kedagi, vaid see näib elu loomuliku osana.

Meil on festivalid (pärimusmuusika, vanamuusika ja kitarrifestival), mille programmis on kindel koht oma valdkonna maailmatippudel. Aga ka muul ajal juhtub muusikalisi imesid, mis panevad naaberlinnade muusikasõpru imestama ja sunnivad Viljandi tee jalge alla võtma.

Ega Euroopas olegi teisi selliseid vähem kui 20 000 elanikuga linnakesi, kes saaksid uhkustada niisugusel tasemel kontserdieluga.

Täna esineb pärimusmuusika aidas Britt Quentin koos vokaalansambliga Estonian Voices (Eesti Hääled), reedel astuvad samas üles Kristjan Randalu, kitarrivirtuoos Nguyén Lé ja saksa ansambel Five Senses.

Teoreetiliselt on see võimatu, aga praktiliselt mitte. Kui septembris esines Viljandis Django Bates, kommenteeris koostööpartner Anne Erm ütlemist «teoreetiliselt Viljandis võimatu» nii: «Mida! Et ta Tallinnas esineb, on teoreetiliselt võimatu.»

Aga tõele au andes tuleb tunnistada, et meil siin Maarjamaal on ühiselt võimalik üht-teist ära teha. Võib tunduda kummaline, aga mõnes valdkonnas pole edasiviiv jõud mitte konkurents, vaid koostöö.

Olen 17 aastat Viljandis kontserte korraldanud ja tean, et esimesed kümme aastat kuluvad põhja ladumisele. Nüüd on lihtsam. On kontaktid, koostööpartnerid.

Eriti sujuvalt on asjad kulgenud viimasel kolmel aastal, sest pärimusmuusika aida näol on Viljandis kontserdipaik, kuhu artiste tuua, nii et pole olme pärast piinlik, ja personali suhtumine on ääretult professionaalne. Muusikud tunnevad ennast seal hästi, mis tähendab, et nad lähevad lavale heade emotsioonidega. Tänu sellele tahetakse siin esineda.

Esimese öö pakkumine

Kuidas siis jõuavad Viljandisse maailmanimed? Mullusel «Jazzkaarel» oli koos Hedvig Hansoniga siin Kristjan Ran­dalu, kes rääkis, et 2011. aasta 10. detsembril on ta uue kontserdiga Tallinnas festivalil «Jõulujazz», ja avaldas soovi, et võiks päev varem esineda Viljandis.

Pikka mõtlemist ei olnud, teadsin, et Ain Agan oli jahtinud Viljandi kitarrifestivalile Nguyén Léd ning nüüd avanes iseenesest võimalus saada see artist siia.

Maailmamees Britt Quentin ei ole Eestis esimest korda ning mitu korda on «Jazzkaarel» esinenud ka Los Angelesest tuule tiibadesse saanud vokaalansambel M-Pact. Britt Quentin oli selle looja, solist ja produtsent. Paraku tuleb M-Pactist rääkida minevikuvormis, sest enam kui aasta (ja jumal teab kaua veel) on Quentin kehastanud Londoni West Endi menumuusikalis «Thriller Live» peaosalist Michael Jacksonit.

Võib ju aasida, et mehel sattus Londonis vaba õhtupoolik olema. Tegelikult on ta lõpp­faasis oleva «Tallinn 2011» džässiresident. Ta keskendus vokaalansamblile Estonian Voices ja see töö vormub kaheks kontserdiks, millest üks on Viljandis.

Niinimetatud esimese öö pakkumise tegi suvel Anne Erm ja ei olnud põhjust loobuda. See tähendab, et kõigepealt pakuti seda võimalust Viljandile. Estonian Voices on lihtsalt super ja veel koos Britt Quentiniga!

Üks ei tasu ära

Viljandis saab kuulata kaheosalist kontserti, mille esimeses pooles astub üles Britt Quentin oma saateansambliga ning teises pooles esineb Estonian Voices, kusjuures solistina on laval ka Britt Quentin.

Näiteid on veelgi. Järgmise aasta veebruari alguspäevil esinev Rustavi koor Gruusiast jõuab siia koostöös festivaliga «Mustonenfest — barokk!».

Neil oli teist kontserti vaja, sest ühe pärast pole mõtet tipptegijat Eestisse tuua. Mustoneniga on meil mitmekülgne koostöö olnud nii Hortus Musicuse kui tema eriprojektide, nagu «Itaalia baRocki virtuoosid» kaudu.  

Esile võib tuua ka suvise vanamuusika festivali peaesineja Conrad Steinmanni kvarteti, kelle teine kontsert leidis aset koostöös Rakverega. Rakveres on uus kultuurijuht Kejo Soomelt, kes on aastaid osalenud noorte vanamuusikute laagris, ja ta tuli asjaga kaasa. Nii saime ühiselt Šveitsi toetuse. Nõnda lihtne see ongi!

Märksõnad

Tagasi üles