Venemaa valimised olid ajaloolised

Jaak Allik Foto: Elmo Riig / Sakala

Läinud nädalal Moskvas Venemaa riigiduuma valimisi vaatlemas käinud viljandlasest riigikogulase Jaak Alliku hinnangul peab Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi võimutandem oma positsiooni säilitamiseks olema valmis järeleandmisi tegema.

Jaak Allik, olete läbi aastate valimisi vaadelnud paljudes riikides, ka Venemaal. Mille poolest seekordsed riigiduuma valimised eristusid?

On oluline öelda, et Venemaa valimisi ei saa võrrelda valimistega Tadžikistanis või Aserbaidžaanis. Venemaa valimisseadused ja -korraldus on ikka enam-vähem tsiviliseeritud. Moskvas, kus mina olin, väga palju naljakaid situatsioone ette ei tule, neid juhtub ehk kaugemates piirkondades. Samas tuleb märkida, et olukord tervikuna on kujunenud üsna huvitavaks. Olen nõus nendega, kes väidavad, et need olid Venemaale ajaloolised valimised.

Mille poolest?

Pühapäeva õhtul edastasid vene telekanalid tundide kaupa otse-eetris väljapaistvate politoloogide ja avaliku elu tegelaste kommentaare. Mulle jäi kõrva ennekõike mõte, et need ei olnudki niivõrd parlamendivalimised kui referendum, hindamaks toetust Putinile ja Medvedevile.

Ehkki administratiivne ressurss sekkus valimistesse väga jõuliselt, nagu ütleb Euroopa vaatlejate värske raport, Ühtne Venemaa siiski kaotas. Valimistel osales 60 protsenti valijatest ja praeguse võimu poolt hääletasid neist napilt pooled. Niisiis toetab Ühtse Venemaa tegevust vaid kolmandik venemaalastest.

Samas ma ei arva, et siin hakkaks midagi kapitaalselt muutuma. Ühtne Venemaa jääb võimule ja loomulikult valitakse kevadel Vladimir Putin presidendiks. Samal ajal on näha, et juhikultus on hakanud murenema ja edaspidi tuleb arvestada ka teiste jõududega — nii nendega, kes lubati valimistele, kui ka nendega, keda ei lubatud.

Eestis räägitakse tihti, et tegelikult Venemaal tõsiseltvõetavat opositsiooni pole. Nii arvataksegi, et suuremateks muutusteks poleks lootust mis tahes valimistulemuse puhul.

Jah, meil kiputakse Venemaa teemasid lihtsustama. Nähtavasti oli nende parteidega, kes valimistele lasti, kokku lepitud, et nad ei kritiseeri välispoliitikat ega tõstata väga teravalt inimõiguste problemaatikat.

Kuid kogu sisepoliitiline olukord, näiteks haridus ja sotsiaalvaldkond, olid küll erakordselt terava kriitika all. Põhiline, millele kõik opositsioonierakonnad tähelepanu pöörasid, oli tohutu varanduslik lõhe. Seda toodi välja ka kõigi näitlike vahenditega. Seepärast ma ei ütleks, et siin opositsiooni pole.

Mis edasi saab?

Mingit värvilist revolutsiooni seal loomulikult ei tule. Aga üldine solvumine Putini ja Medvedevi omavaheliste võimuvangerduste üle on tuntav. Sellega, et võim on päritav nagu Põhja-Koreas, tummalt ei lepita. Teisalt on selge, et liidrid jäävad paika ning edaspidi sõltub palju sellest, kuivõrd nad soovivad oma kandepinda laiendada.

Tooksin ühe näite, mis minu meelest peegeldab nii mõndagi. Nimelt kohtus Putin kolm päeva enne valimisi 13 teatri kunstilise juhiga. Ta ei kutsunud neid oma kabinetti, vaid läks ise ühe Moskva lugupeetuma teatri peanäitejuhi kabinetti ning palus sinna kõige kuulsamad teatrijuhid, kes ei saa omavahel eriti hästi läbi. Seda näidati pikalt televisioonis ning räägiti, kuidas ta lubas kõigile rahvakunstnikele kehtestada personaalpalgad ja -pensionid. Ja mis Eesti mõistes väga huvitav, ta lubas seadusandlikult lahutada teatrite kunstilise juhi ja direktori võimu. Seda kõike vaid kolm päeva enne valimisi! Miks? Nähtavasti ta tunneb, et intelligentsi seas on populaarsus ohtlikult langenud ning tarvis on teha olulisi manöövreid ja järeleandmisi.

Ei Medvedevi ega Putini näol ole tegemist ida tüüpi diktaatoritega ja kõige vähem rumalate poliitikutega. Nad tahavad tsiviliseeritult suhelda nii Euroopa kui Ameerikaga ning neil on soov oma kandepinda laiendada. Seepärast pole põhjust Araabia kevade järel Vene talve oodata.