Hollandis õppivale Britale tõi kinke Sinterklaas

Hollandi lastele toob kinke püha Nikolaus koos oma mustade abilistega. Seljas on tal kuldsete tikanditega punane sametmantel, mille alt paistab lumivalge pitsiline särk. Tal on jalas parimad saapad ja käes lumivalged kindad. Parema käe keskmises sõrmes kannab ta suurt rubiiniga pitsatsõrmust ning käes hoiab kuldset saua. Tema peakattele on tikitud kuldne rist. Foto: Internet

Vahetusõpilasena Hollandis elav viljandlanna Brita Siimon võis rõõmustada: ööl vastu tänast tõi seal headele lastele kinke kuldsete kaunistustega punast piiskopimütsi kandev Sinterklaas.

Tava 6. detsembril kinke jagada toetub ajaloolisele isikule, hea- ja imetegijale püha Nikolausele, kes oli I sajandil Väike-Aasias Myra linna piiskop.

Sinterklaas tuleb Hollandisse novembri keskel aurikuga Hispaaniast. Laeval on tema abilised Mustad Peetrid (Zwarte Piet), keda kutsutakse ka mooramaa meesteks, ning valge hobune Amerigo.

Brita räägib, et heade ja halbade laste järjes pidamiseks on Sinterklaasil raamat, kus on kirjas kõigi Hollandi laste nimed ning see, mida neile teha meeldib.

«Mustad Peetrid täidavad sama rolli nagu meil päkapikud, sokutades aknale asetatud sussidesse maiustusi,» lausub Brita.

Mustad on mehikesed seetõttu, et nad tulevad tuppa korstna kaudu. Majaukse ette pannakse aga saabas porgandiga, mis on mõeldud Sinterklaasi hobusele Amerigole, ning kui ratsu on selle ära söönud, täidavad Mustad Peetrid saapagi maiustustega.

«Sinterklaas tuleb peredesse 5. detsembri hilisõhtul,» kõneleb viljandlanna. «Esmalt jagavad tema kelmikad abilised lastele väikesi küpsisetaolisi maiustusi. Seejärel vestleb piiskopimütsiga valgehabe kõigiga ning jagab suurest kingikotist ande. Nende saamiseks tuleb laulda või tantsida. Keeldujad või muidu halvad lapsed pannakse kotti ja viiakse Hispaaniasse.»

Erinevalt meie jõuluvanast ei ole Hollandi valgehabemel vitsakimpu. Kingid ei ole enamasti uhked kaubanduskeskustest hangitud pakid, vaid omatehtud üllatused. Neile on kombeks lisada enda sepitsetud salm või vemmalvärss, mis käib just kingi saaja kohta.

Puid tuppa ei tooda

«Kuuski ja muid puid tuppa ei tooda, samuti ei ole spetsiaalseid roogi, küll aga maiustavad lapsed sel ajal meelsasti martsipani, šokolaadi ja pepernoten’i küpsistega ning joovad kuuma kakaod,» kõneleb Brita Siimon. Eraldi kaunistusi ei ole samuti, kuid kõik majad on kaunilt tuledega ehitud terve talve jooksul.

6. detsembril, kui kogu lastepere on heasüdamlikult Sinterklaasilt kingid saanud, saadetakse ta kodumaale Hispaaniasse tagasi. Püha Nikolause päeva tähistatakse Belgias ja Hollandis, ta on tuntud ka endise Hollandi impeeriumi territooriumidel Lõuna-Aafrikas, Arubal, Surinamis, Indoneesias ja mujalgi. Eesti rahvakalendri järgi on täna nigulapäev.

Brita teada tähistatakse jõuluvanaga pühi vaid mõnes peres, kus lapsed on eriti head. Päkapikke Hollandis üldiselt ei tunta, küll aga jõulukalendreid, kust lapsed 1.—24. detsembrini saavad iga päev väikese kingituse või šokolaaditüki.

Õppimiseks võrratu paik

Madalmaadesse jõudis Brita Siimon Jakobsoni gümnaasiumi üheksanda klassi lõpetamise järel. «Holland tundus välismaal õppimiseks võrratu paik,» ütleb ta.

Kui vahetusaastat korraldava organisatsiooni YFU Eesti kaudu õppimamineku võimalus avanes, küsis Brita ligi neljasajalt Eesti ettevõttelt abi ning sai kokku vajaliku raha.

«Vahetuspere võõrustab mind Meppeli linnakeses oma väikses majas tasuta, pakkudes sooja südamega toitu ja voodikohta. Saan vahetus­ema ja -isa, kahe noorema õe ja koeraga suurepäraselt läbi. Tundub, nagu oleks see minu pärispere.»

Vabadel päevadel on pere üheskoos palju Hollandis ringi liikunud. Nii on Brita näinud põnevaid linnakesi, kanaleid, jõgesid ja tuulikuid. «Majad on siin väga lähestikku ning tihti on kahesuunalised teed sama kitsad kui ühesuunalised. Jalgrattureid on tõeliselt palju ning tihti on teel nendele eraldi lõiguke.»

Kooliskäimiseks ning muidu liikumiseks kasutabki neiu peamiselt jalgratast. «Tean, et talvelgi sõidan rattaga kooli kõige selle libeda ja lume peal, sest niimoodi teevad kõik!» kirjeldab ta. «Pimedal ajal peab rattal põlema nii esi- kui tagatuli. Muuseas Hollandi ratastel põleb esilamp väntamisest tulnud energiaga.»

Brita käib koolis nimega CSG Dingstede ehk kristlike koolide ühingus. «Seal õppimiseks ei pea tingimata kristlane olema. Siin käib ka islamiusulisi, ateiste ja teiste uskude esindajaid. Et aga tegemist on kristliku kooliga, loetakse iga päev esimeses tunnis ette jutuke, mille järel peavad õpilased elu, käitumise ja muu üle järele mõtlema, ning religioonitund on kohustuslik.»

Kui Brita 13. augustil Amsterdami lennujaamas maandus, teadis ta hollandi keeles ainult sõna «alstublieft» (palun) ning numbreid ühest kümneni, sedagi raskustega. Omati hakkas ta vahetusperes ja koolis suhtlema vaid kohalikus keeles.

«Tunnen, et keeleoskus paraneb iga päevaga,» ütleb ta. «Ma ei pea enam appi võtma inglise keelt, saan hakkama hollandi ja kehakeele kombinatsiooniga. Koolis läheb mul hästi, praegu on õpetajad üllatunud minu keeleoskusest ning hinnetest.»

Puhkepäev

«Täna käisin väikelinnas nimega Giethoorni, mis tähendab tõlkes kitsesarve. Giethoorn asub Overijsseli maakonnas ning seda peaks nägema iga Hollandisse tulnu. Nimelt on siin väga palju kanaleid, jõgesid ja järvi… Ehk isegi liiga palju, sest kui naabrile külla tahad minna, kõnnid kas üle silla või kui silda pole, siis paadiga, ikka paadiga! Siin on superpalju saari ja elamuid ning arutult palju sildu. Püsielanikke on see-eest vähe, umbes 2000, ent puhkuse ajal liigub ja üürib siin maju palju turiste.

Tegime tunnise ringi ümber linna rondvaartboot’idega (lõbusõidulaevuke). Lisaks meile neljale oli seal palju surinamlasi. Nad räägivad hollandi keelt ning on üldjuhul musta nahavärviga. Ja lisaks sellele meeldis neile väga laulda ja rõõmust kilgata.»

Väljavõte Brita Siimoni blogist 1. oktoobri kohta.