ALATES OMAVALITSUSTE võimekuse analüüsi avalikustamisest paar kuud tagasi on taas arutletud omavalitsuste jätkusuutlikkuse ja oma ülesannete täitmise üle. Mitu arvamusliidrit on väitnud, et omavalitsused ei suuda täita neile pandud ülesandeid ning ei saa sellisel kujul jätkata, tarvis on põhjalikku reformi.
Haldusreform ei ole universaalne lahendus. Seadmata siinkohal kordagi kahtluse alla selle vajadust kõikidel tasanditel, olgu välja toodud selgitused niisuguse seisukoha kinnituseks.
ON RÕHUTATUD, et omavalitsused ei suuda täita neile seadustega pandud ülesandeid ja kohustusi. Väidan, et omavalitsused saavad sellega olemasoleva raha juures päris hästi hakkama.
Suurem osa Eesti remonditud koolihooneid annavad haridust, korrastatud lasteaedades on tingimused mudilaste arenguks ning rahvamajad ja raamatukogud toimivad. Enamik omavalitsusi on lisaks pidevale planeerimisele ja arendustööle võimelised koristama lund ning korraldama heakorratöid ehk tegema kõik, et kujundada ka keskustest eemal olevates piirkondades normaalne elukeskkond.
Omavalitsused on projektivõimelised — viimaste aastate jooksul on mitmesuguste programmide toel liikunud toekad investeeringud eeskätt maapiirkondadesse, suurendades muu hulgas omavalitsuse osutatavate teenuste hulka ja parandades kvaliteeti. Seda saab pidada riigi ülesannete täitmiseks, mille raskus lasub peamiselt omavalitsustel ja kohalikel kogukondadel.
Suur osa investeeringutest aitab edasises töös ökonoomsemalt majandada ja raha kokku hoida. Programmiraha on näiteks kasutatud taristu korrastamiseks.
NÜÜD JÕUANGI põhilise vasturääkivuseni. Nimelt kõik need sammud, mis omavalitsus on koos riigiga ellu viinud, ei ole kahjuks viinud soovitud tulemuseni. Olulisim indikaator, elanike arv, on Viljandimaal pidevas vähenemises ja languse lõppu ei ole näha.
Mitte miski ei anna alust oletada, et haldusterritoriaalne reform aitaks seda protsessi pidurdada. Pigem on tegemist pooliku lahendusega. Koos haldusterritoriaalse reformiga tuleks üle vaadata regionaalpoliitika toimimise põhimehhanismid.
Omavalitsused on seni küll maapiirkondade arengu nimel palju vaeva näinud, kuid tulevikus peaks regionaalpoliitika kujundamisel lähtuma rohkem inimesekesksusest. Toimiv ja tõhus regionaalpoliitika on tohutult kallis, aga kui tahta säilitada maa-asulaid ja hajaasutust ning võimaluse korral ka taastada, on tarvis osa taristutega seotud kohustusi kodaniku ja riigi vahel ära jagada.
Finantsmahukas, kuid loodetavasti tulemusi andev oleks riigi tugisüsteemide sisseseadmine elektriühenduste loomiseks ja sissesõiduteede rajamiseks ning kaevuprogrammi jätkamine veidi muudetud kujul.
Oponentidele, kes väidavad, et see annaks põhjendamatu konkurentsieelise, olgu vastulauseks öeldud, et suuremas osas Eesti maapiirkondades ei ole praegu ega arvatavasti ka lähiaastatel võimalik hoonet müües saada tagasi selle ehitamiseks või taastamiseks kulutatud raha.
MAAPIIRKONDADE arendustöö tuleks inimkesksema regionaalpoliitika korral kasuks ka tõmbekeskustele ehk linnadele. Linnastumine on küll ühiskonna seisukohalt edasiviiv jõud ja linnade kui keskuste areng näitab ühiskonna küpsust, kuid paraku näitavad kasvutendentsi vaid suuremad regioonikeskused. Enamiku maakonnakeskuste olukord ei anna praegu väheneva rahvaarvu tingimustes alust ka ümbritseva maapiirkonna arenguks.
Hiiliv haldusreform ja maakonnakeskuse ülesannete vähendamine nõrgestab peale linna kui keskuse ka tagamaal asuvaid piirkondi.
Tuleviku haldusmudelit ei saa kujundada üksnes valdade-linnade liitmise valguses. Niisamuti ei saa olla argumendiks keskuse asukoht või ääremaastumine, vaid rohkem peab lähtuma kodanikukesksusest. Kui keskustes võib tunnetada arengut, jõuab sünergia ka kaugematesse piirkondadesse.
Enne on tarvis üle vaadata kivinenud käsitlused ja vajaduse korral muuta suhtumist. Tasub korrata üle, et tulemusteni viiva regionaalpoliitika suurim lisaväärtus on võimalus pöörduda tagasi juurte juurde ja tagada rahvuslik järjepidevus.