Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)
Paarikümne aasta pikkune Viljandi lühim anekdoot sai neljapäeval uue peatüki. Võib-olla on see romaani viimase peatüki algus, võib-olla mitte, aga mingi liikumine on toimunud ning oluline on loo juures ka asjaolu, et kokkuvõttes olid Virumaa meeste spaahotelli poolt volikogus nii koalitsioon kui opositsioon.
Kui tähtis on viljandlastele veekeskus? Kui Viljandile asuti uut arengukava looma, tehti uuring, mida linlased kõige enam ootavad. Võitis veekeskus, järgnesid korras teed ja tänavad. Nii et see on justkui väga tähtis. Kas veekeskus nüüd tuleb? Õige vastus oleks vist, et ei tea, aga on põhjust loota. Üks oluline kari sai Viljandi linnavolikogu otsusega ületatud ning nüüd veereb pall ettevõtjate kätte. Neil on kindel tagatis, et minna vajaduse korral panka laenu võtma ja ehitama hakata. Ometi on ehituse alguseni veel omajagu maad ning veekeskuse võimalikust avamisest saame rääkida 2022. aastal.
Oleme varemgi veekeskuse loomisega nii kaugel olnud. Kaugemalgi. Tuletame meelde, et 2008. aastal hakati toona kavandatu tarbeks juba maad ette valmistama ning lammutati vana rannakohvik. «Lammutamine on ehitamise osa,» kommenteeris arendaja. Seega võib öelda, et korra oleme Viljandis juba veekeskust ehitanud.
Nüüd paistab tulevik helgem kui 2008. aasta keskel. Suure majanduskriisiga keegi ei ähvarda, seega pole loodetavasti ka suuri väliseid mõjutajaid, miks 150 numbritoaga spaahotelli ja veekeskuse rajamise plaan peaks äparduma.
Mille üle aga poliitikud linnavolikogus üldse vaidlesid, kui pakutav idee tundub väga ahvatlev ning viljandlased ootavad veekeskust üle kõige? Peamine küsimus oli ikkagi raha ja kahtlus, kas me teeme veekeskust millegi palju olulisema arvelt. Kui jätta kõrvale õpilaste ujumistunnid, milleks linnas on Jakobsoni kooli ujula, on ju veekeskus ikkagi meelelahutuskoht ning vanad eestlased teavad, et enne töö ja pärast lõbu. Ehk siis veekeskust saame rajada ikka siis, kui olulised tööd on tehtud.
«Meest sõnast, härga sarvest,» lausus Viljandi volikogu opositsiooni juht Juhan-Mart Salumäe, kui oli saanud võimuliidult kinnituse, et ükski linna eelarvestrateegias järgmiseks kolmeks-neljaks aastaks kavandatud töö ei jää veekeskuse rahastamise pärast tegemata. «Kõvad mehed olete, kui kõigega hakkama saate,» hindas ta linnajuhtide vastust.
Viljandi linnapea Madis Timpson rõhutas volikogu ees, et rahaliselt pole otsus üldse tähtis, sest 250 000 euro suurune aastakulu polevat linnale teab mis suur. Küll aga pidas ta seda otsust märgiliselt väga tähtsaks, vaat et tähtsaimaks otsuseks, mida volikogu paari aasta jooksul üldse on langetanud.
Opositsioon jäi põhjendusi uskuma. See võiks olla garantii, et ka ülejäänud kriitilised linnakodanikud võivad uskuda: linn suudab kõige muu kõrvalt vähemalt kümme aastat veekeskuse tarbeks aastas veerand miljonit maksta.
Aga linn peaks oma tugevust veelgi näitama. Praeguse linnapea juhtimisel on investeeringuid suunatud võimalikult palju nii, et nendest saaksid kasu koolid, lasteaiad ja teised haridusasutused. Raha jagades on lähtutud arusaamast, et lapsed on meie tulevik. Järgmine samm – ja see peaks tulema väga kiirelt – on nendes asutustes töötavate inimeste palkade kasvatamine. Ja siinkohal ei saa rääkida kolme või viie protsendi suurusest palgatõusust. Meil tuleb lähema aasta jooksul jõuda selleni, et paljude lasteaiatöötajate ja huvikoolide õpetajate palk kasvaks 30 protsenti. Siis võime öelda, et me ei ehita veekeskust kellegi arvelt.