Juhtunut kirjeldati 1935. aastal ilmunud raamatus «Kapten Anton Irv»: «Pärast vangide ja kuulipilduja võtmist kapten Irv arvas, et ega tema adjutandiga ikka jõua kõiki metsa tagasi valgunud punakaartlasi kokku koguda, ja avaldas kahetsust, et meie jõud ei liigu nii kiiresti edasi, kui tarvis. Seepärast ta andis oma adjutandile käsu minna kärmesti tagasi ja teha korraldus, et dessant ja jalaväeosad liiguksid võimalikult kiiresti edasi maantee suunas, et mitte anda vaenlasele aega end korraldada uueks vastupanuks. Kapten Irv ise liikus soomusauto ees maanteed mööda, nähtava eesmärgiga, toimetada luuret vastase üle, et dessandi ja jalaväeosade järelejõudmisel teada, kuhu need suunata parimate tagajärgede saavutamiseks, seejuures minimaalseid kaotusi kandes. Liikudes umbes 20–30 sammu soomusauto ees oli kapten Irv parajasti jõudmas kohale, kus tee teeb käänaku Kautsi suunas, kui äkki eest metsast avati tuli kapten Irve ja soomusauto suunas. Kapten Irv langes ... Surmakuul vaenlaselt oli puurinud läbi soomusrongide juhi rinna.»
