Kes võidab eurovalimised?

Andres Laiapea

FOTO: Erakogu

LÄHENEVAD EUROVALIMISED võivad kujuneda Eestis rahvahääletuseks praeguse koalitsiooni üle, kuid see ei tähenda, et valijad ei peaks oma häält andes mõtlema ka selle peale, mida nende häälele toetudes järgmise viie aasta jooksul tehakse.

Küsitlused ennustavad üldiselt võitu Reformierakonnale, kuid lõpuks võivad selle napsata hoopis sotsid, kellel on kõige populaarsem esinumber (Marina Kaljurand – toimetus). Või siis EKRE, kel on kõige aktiivsemad ja andunumad fännid (loe: valijad).

Eurovalimised on toonud Eestis alati suuri üllatusi. 2004. aastal teati, et Toomas Hendrik Ilves on populaarne, aga keegi ei oodanud, et ta kogub üksinda ligi kolmandiku kõigist häältest. 2009. aastal oli selge, et Indrek Tarand teeb suletud nimekirjade vastu protesteerides hea tulemuse, aga nii head tulemust (vaid tuhat häält vähem kui valimised võitnud Keskerakonnal) ei osanud too vist isegi unes näha. Viie aasta eest üllatas Yana Toom, kes tõusis Keskerakonna kandidaatide nimekirja lõpust esimeseks, tehes ära isegi Edgar Savisaarele.

Kandidaadid reastuvad nüüd küll pärast valimisi vastavalt saadud häälte arvule ümber, kuid üldjuhul osutuvad valituks siiski nimekirjade esinumbrid. Eelmine kord õnnestus tagant tõusta ainult Toomil. 2004. aastal said sama trikiga hakkama Siiri Oviir ja Ivari Padar. Pole kindlasti välistatud, et sel korral õnnestub see rohkematel.

Küsitlused ennustavad üldiselt võitu Reformierakonnale, kuid lõpuks võivad selle napsata hoopis sotsid, kellel on kõige populaarsem esinumber.

REFORMIERAKONNA REITING on viimastel kuudel kasvanud peamiselt tänu sellele, et paljud kodanikud eelistaks näha peaministrina Kaja Kallast, mitte EKRE toetusel jätkavat Jüri Ratast. Eurovalimistel on erakonna esinumbrid aga Andrus Ansip ja Taavi Rõivas, mitte Kaja Kallas.

Ansip tulistas endale ise jalga sellega, et seisis Euroopa Komisjoni digivolinikuna järjekindlalt niinimetatud tsensuurimasinate läbisurumise eest (vaata: https://isoc.ee/kampaania/). Kallas esindas europarlamendis täpselt vastupidist seisukohta. Paari aasta eest tunnistas ta isegi avalikult, et Ansip on valmistanud digiküsimustega kursis olevatele progressiivsetele inimestele väga suure pettumuse.

Rõivas on samuti äärmiselt vastakaid tundeid tekitav kuju. Viimased parlamendivalimised kinnitasid, et temagi populaarsus on varasemaga võrreldes kõvasti kahanenud. Ei imestaks, kui Urmas Paet (ja võib-olla ka mõni teine) nüüd tänu kogutud häälte arvule temast ette läheb.

REFORMIERAKOND JA Keskerakond kuuluvad Euroopa tasandil mõlemad ALDE (Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit – toimetus) ridadesse. Astusin eelmisel aastal selle individuaalseks liikmeks, et saada paremini aimu, millega seal tegeldakse. Rõivas juhtis töörühma, kes pani kokku ALDE üleeuroopalise valimismanifesti. Selle tööga sai ta enam-vähem hakkama.

Valimismanifesti koostamise käigus esitasid eri riikide parteid väga palju muudatusettepanekuid. Keskerakonnalt neid mulle teadaoleva info kohaselt ei laekunud. Tõenäoliselt ei tähenda see, et ta kõige seal kirjas olevaga nõustub, vaid on lihtsalt märk vähesest aktiivsusest.

KESKERAKONNA ESINUMBER on nüüd Yana Toom, kelle varasemad valijad jäävad osaliselt arvatavasti koju või annavad oma hääle protestiks Keskerakonnast lahkunud Raimond Kaljulaidile, kes osaleb valimistel üksikkandidaadina. Ma ei usu, et Kaljulaid osutub valituks, aga teda võib toetada siiski arvestatav hulk Keskerakonna praeguses ladvikus pettunud inimesi.

Neid võib ju tegelikult olla isegi nii palju, et Keskerakonna nimekirjast pääseb europarlamenti hoopis Igor Gräzin. Erakonna valimisplatvormis mainitakse ühe Euroopa Liidu ees seisva raske proovikivina euroskeptikute populaarsuse kasvu, aga euroskeptikuna esinev Gräzin alustas nüüd oma valimiskampaaniat jutuga, et Euroopa Komisjon tuleks likvideerida. Pole päris selge, mida Keskerakonna valijad tegelikult saavad.

Kuidas läheb Riho Terrasel? Mitu häält saab Lauri Hussar? Kas nende valimiste «mustaks hobuseks» osutub Evelin Ilves, Artur Talvik, Erik Orgu või hoopis Maria Kaljuste?

VoteWatch Europe andmetel on eelmisel aastal (veel Reformierakonnas olles) Kaja Kallase asendusliikmena europarlamenti pääsenud Gräzin hääletanud üldiselt, täpsemalt 83 protsenti kordadest, nagu suurem osa ALDE fraktsioonist. Silma paistab ta hoopis ühe teise näitaja poolest. Nimelt on tema osavõtt hääletustest olnud suhteliselt tagasihoidlik. Ta on jätnud vahele 45 protsenti nimelistest hääletustest.

EKRE ESIMEES MART HELME kuulutas koalitsiooniläbirääkimiste ajal raadiosaates «Räägime asjast», et nende võimaliku nurjumise «tulemuseks saab see, et meie võtame väga selge hoiaku Eesti väljaviimiseks Euroopa Liidust», aga pärast võimule saamist ta enam nii avatud kaartidega ei mängi. Selle partei esinumbrid on tunnistanud, et nemad ei kavatse europarlamenti minna.

Äärmiselt irooniline, kuigi mitte üllatav, et samad mehed, kes kritiseerisid varem kartelliparteisid valimistel peibutuspartide kasutamise eest, esinevad nüüd ise samas rollis. See aga parandab kindlasti Jaak Madisoni väljavaateid.

Kuidas läheb Riho Terrasel? Mitu häält saab Lauri Hussar? Kas nende valimiste «mustaks hobuseks» osutub Evelin Ilves, Artur Talvik, Erik Orgu või hoopis Maria Kaljuste? Pole õrna aimugi. Kõik on valijate kätes.

Tagasi üles