Statistikaameti andmetel on hõivatud ametikohti 587 045 (2018. aasta neljas kvartal). Miinimumpalka või sellest väiksemat töötasu teenib palgasaajatest ligi viiendik (hinnanguliselt 115 000).

Politsei- ja piirivalveameti andmeil anti 2018. aasta esimese kümne kuuga välja 13 410 ajutist tööluba ning need tähendavad töötasusid, mis meie inimeste rahakotti ei jõua.

Eestis on 349 629 riikliku pensioni saajat (2018, allikas sotsiaalkindlustusamet). Töötuna on arvel 31 081 inimest (2018. aasta detsembri lõpp). Nende arv on suurem, sest kõik töötud ei võta end arvele. Kui tööturaha ei maksta ja sobivaid ametikohti ei pakuta, siis pole mõtet töötukassa vahet käia ning oma aega ja raha kulutada.

TUGINEDES MEDIAANPALGALE ja arvestades seda, et miinimumpalka või sellest väiksemat töötasu teenivad 115 000 palgasaajat, siis pole keeruline matemaatiliselt tuletada, et 600-eurost või sellest madalamat töötasu teenivad vähemalt 200 000 palgasaajat. Neid võib olla mõnevõrra rohkem või vähem, kuid see pole määrav.

Kui erandid (teenitakse lisatulu ja muu selline) välja arvata, siis elab Eestis hinnanguliselt 600 000 inimest, kelle sissetulek kuus jääb alla 600 eurot. Nende hulka kuuluvad alla 600-eurost brutopalka teenivad töötajad, pensionärid ja töötud.

Statistikaameti andmetel elab Eestis 1 323 820 inimest. Kuni 19-aastaseid lapsi on 261 605 (2018. aasta seisuga). Kui laste arv sissetuleku saajate hulgast elimineerida, siis võib väita, et 56 protsendi Eestimaa elanike sissetulek ei ületa 600 eurot kuus.

Ka 500 euroga annab ära elada. Kuid kui valitud riigikogu liikmed leiavad, et neile on lisaks 4009-eurosele palgale vaja kuluhüvitisi (30 protsenti palgast), siis tekitab see trotsi. Kodanikud peavad nende arved kinni maksma.

EKRE POPULAARSUS ühiskonnas pole üllatus. Otsustusahel vajab muutmist. EKRE oli ainus õlekõrs, mida valimised pakkusid. Sellest kinni haaramine ei tee ootuste nurjumise korral olukorda hullemaks.

Varasema võimu süüdistused uue koalitsiooni aadressil on peegelpilt neist endist. Vaadakem muret laenukoormuse kasvatamise pärast. Reformierakonna võim liitis haigekassa ja töötukassa vahendid riigi kassareserviga. Näiliselt (statistiline) riigivõlg ei kasvanud, tegelikult kasvas.

Hoiatatakse maksukoormuse kasvu eest. Töötuskindlustuse maksu kehtestamisega kasvatati maksukoormust. Statistika töötuskindlustuse maksu maksuna ei arvesta, kuid see ei muuda tegelikkust.

Haigusraha maksmise vähendamisega ja ettevõtjatele kohustuste panemisega on sama lugu. See on maksustamine. Elanike sundkulusid (maksusid) on pidevalt ja jõudsalt kergitatud.

MIINIMUMPALK JA pension võivad kasvada, kuid sellest ei piisa. Kui võim kasvatab endale tehtavaid kulutusi kiiremini, siis pole sellest kasu. Protsendiline kasv tuhande euro tasemelt on saja euro tasemelt kasvamisega kümme korda kopsakam. Ebavõrdsuse kasvu tuleb ohjata.

Palgakasvu mootoriks ei saa jääda avaliku sektori palga kasv. Maksurahast maksu laekumine ei tee ühiskonda jõukamaks. Tegemist on raha ühest taskust teise tõstmisega, kuid lisaraha sellest ei teki. Avalik sektor võib tagada kindlustunnet ja mugavust, kuid mitte rahalist tulu. Kui soovime luua jõukust, siis peab palgakasv tulema erasektorist.

Kümmekond aastat tagasi olime samas olukorras: palgakasvu mootoriks oli avalik sektor. Tollane peaminister väitis, et kui see on kriis, siis tahaks ta selles elada. Plahvatuseni ei kulunud palju aega, selle mõjusid (kahekohalist majanduslangust) oleks saanud pehmendada. Vigadest tuleks õppida.