N, 8.12.2022

Viljandi uus märk: sõge must leib metsiku latikaga

Marek Tiits
, kolumnist
Viljandi uus märk: sõge must leib metsiku latikaga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Progefolkbänd Black Bread Gone Mad sai valmis debüütalbumi «Ayibobo». Nende peamiselt omaloomingulisse repertuaari on leidnud tee ka mõni pärimuslugu.
Progefolkbänd Black Bread Gone Mad sai valmis debüütalbumi «Ayibobo». Nende peamiselt omaloomingulisse repertuaari on leidnud tee ka mõni pärimuslugu. Foto: Erakogu

Loogilist mõtlemist ülemaks kui hõbevara või ehk isegi kullakoormaist kallimaks pidaval inimesel on selle loo pealkirja kaunis raske mõista. Õnneks ei eelda folk- ja rokkmuusika tingimata loogikat ega pragmaatikat, ammugi mingeid raame, millesse neid suruda. Õieti need põlgavad piiratust. Taevased väed olgu selle eest kiidetud.

Olete endiselt segaduses? Peategi olema, sest kui kirjutada plaadi- ja kontserdiarvustust ansamblile Black Bread Gone Mad (vabas tõlkes Hulluks Läinud Must Leib), kelle paari nädala eest ilmutatud debüütalbumi «Ayibobo» avalugu on «Metsik latikas», siis polegi mingi kanoonilise sissejuhatusega midagi teha, sest selline sõnaühend ei allu ühelegi tavapärasele käsitlusele.

Vesi peale eelarvamustele

Viljandis umbes kolme aasta eest kokku tulnud punt Black Bread Gone Mad juhindub oma tegevuses justament eesmärgist mitte olla tavapärane. Kui vaadata aga, kui palju on Eestis viimasel 15 aastal sündinud rahvamuusikatöötlustega leiva lauale toovaid bände, võib seda suundumust juba tavapäraseks pidada küll. Zetod, Curly Strings, Puuluup, Metsatöll, Mari Jürjens, Mari Kalkun ja nii edasi, muudkui edasi – loetelu on pikk ja meeldivalt sisutihe.

Võiks ju arvata, et säärases konkurentsis on millegi päris uuega esile kerkida kaunis raske. Black Bread Gone Mad tõmbab sellele eelarvamusele siiski julgelt vee peale. Muusikakooslus, kus virtuoossete traditsioonilise roki instrumentalistide kõrval säravad flöödimängija ja viiuldaja, suudab üllatada kõige paremas mõttes.

Flööti on rokki meldida üritanud paljud, väga paljud bändid kogu maailmas. Mõnel on see välja kukkunud paremini, teistel kehvemini, aga eks see ole normaalne: igaühest ei saagi Ian Andersoni, iga punt ei saagi olla Jethro Tull. Fakti, et flöödiga on flirtinud nii Genesis kui Heart, isegi Beastie Boys, see ei muuda. Viiuli kohta kehtib kõik öeldu nõndasamuti, ehkki seda instrumenti näeb rokilavadel vist isegi harvemini kui flööti.

Igatahes, «Ayibobo» on kuramuse tummine plaat, milles põimuvad ehe ja raskekaaluline, aga ka kergem, samas hästi produtseeritud ja täiuseni timmitud helipildiga rokk ning rahvamuusika kõige paremad, siiramad ja säälsamas riukalikumad elemendid.

Vastuvoolu ujuvad hullud pätsid

Vastuvoolu ujuvad hullud pätsid ka meloodiate ja fragmentide valikul: nende sünkoopidest ja modulatsioonidest tiinest muusikast võib leida puhteestilike pärimusmuusika regikillukeste vahelt põikeid keltide manu, kummardusi Mustale Mandrile ja nõnda edasi. Albumilt leiab ballaade ja bluusilikke mõtisklusi, aga ka kirglise ja intiimse folkrokkvalsi.

Too mainitud kummardus Mustale Mandrile on paigutatud ka albumi nimilooks. «Ayibobo», vaimustav muusikastiilide sulatusahju produkt, tuli tegelikult välja juba umbkaudu aasta eest ning see ühendab endas reggae, maailmamuusika ning klassikalise globaalse traadiväänamise.

Bänd aga tõmbas möödunud reedel pärimusmuusika aidas asetleidnud plaadituuri viimase kontserdi avaloona käima hoopis albumi esimese pala «Metsik latikas». Siinkirjutajale tegi see suuresti rõõmu, sest just see lugu on minu silmis sõgeleibade energeetilisuse, kõigejaatavuse ja elurõõmsa mässumeelsuse kõige vingem kehastus. Keldilikku meloodiat kandev, ent viiuliga murumütsimaale lähedasemaks vormitud ja flöödi abil jethrotullilikuks vormitud, kohati lausa hevimetalli kanduv pala on nii kaasahaarav ja energiline, et selle kohta passiks kasutada surematus «Kreisiraadio» sketšis kasutatud nendingut: «Siin peaks juba selgelt politsei sekkuma.» Just-just, autoroolis latikalugu kuulates tuleb kiiruseületamine iseenesest, sest see pala ajab pulsi üles ja litsub hambad tangi ning teeb rooli pigistavad sõrmenukid valgeks.

Black Bread Gone Madi muusikuid ühendab ekstsentrilise materjalikäsitluse vastu ülesnäidatava kire kõrval äärmine professionaalsus. Nad pole mitte ainult väga head instrumentalistid, vaid ka suurepärased live-esinejad. Vähe juttu, null koreograafiat, ent muusika, kehakeele ja efektse välimuse koosmõjus publikusse paiskuvat energiapauku annab seedida mitu päeva. Trummar Martin Aulis ja imekaunis viiuldaja Lee Taul on ehk bändi kõige vigurlikumad ja füüsiliselt aktiivsemad esinejad, ent nende sädet tasakaalustavad kitarrist Peeter Priks, flöödimängija Merike Paberits ja bassist Mati Tubli. Seda tasakaalukust pole samas palju. Sest kui must leib tahab hulluks minna, siis ta ka läheb. Ja siis sünnib judisema ajavalt head muusikat.

Hoidke kõrvad lahti, sellest pundist me veel kuuleme.

Märksõnad
Tagasi üles