Kuhu kulub 40 miljonit vanaduspensioni rahast?

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

(Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi ajaveebist.)

KUI ARST MALLE saab pensionile 64-aastaselt, siis ehituse töödejuhataja Mart 59-aastaselt ja baleriinina lavalaudadel säranud Irina 38-aastaselt. Tavapärasest varem saavad pensionile minna ka mitme teise eriala esindajad.

Miks see nii on?

Esiteks: me maksame Eestis endiselt soodustingimustel vanaduspensioni. See põhineb eeldusel, et teatud kutsealade töökeskkond on niivõrd tervist kahjustav, et seal töötavad inimesed vajavad tervise halvenemise tõttu varasemat pensioni.

Pensioni määramisel ei hinnata, kas inimese tervis on ka tegelikult halvenenud, pensioni saavad kõik neil erialadel töötanud. Seejuures töötab kaks kolmandikku neist pensioni taotlemise ajal juba mujal ja kokku on peaaegu 90 protsenti lahkunud soodustust andvalt kutsealalt aastaid enne sooduspensioni taotlemist.

Teiseks: Eestis makstakse väljateenitud aastate pensioni, mida on võimalik mõnel erialal töötanul saada juba enne 40. eluaastat. Seda makstakse ametialadel, kus teatud vanusest pole võimalik töötada. Klassikaline näide on balletitantsija, kuid ka näiteks koorilaulja, madrus ja õhusõiduki meeskonnaliige.

SOODUSPENSIONÄRID töötavad tegelikult aktiivselt edasi. Tööeas väljateenitud aastate pensioni saajatest töötas 2017. aastal ligi kolmveerand, soodustingimustel pensioni saajatest umbes pool. Uuringutega on ka korduvalt tõendatud, et inimestel on tervislikum tööl käia kui pensionil olla.

XXI sajandil ei tööta inimesed enam kogu elu ühel elualal. 40-aastaselt karjääri lõppenuks arvamine on raiskamine, milleks pole väike ühiskond piisavalt rikas.

Varajasele pensionile saatmise asemel tuleb inimestel võimaldada omandada uus eriala. Selleks on Eestis võimalused olemas. Näiteks pakub töötukassa aastast 2017 tööturukoolitusi ja tasemeõppe toetust ka töötavale inimesele, samuti saavad koolitustoetust kasutada tööandjad uute töötajate värbamisel. 2018. aastal koolitas töötukassa umbes 2300 töötavat inimest ning see arv kasvab.

Kummalisevõitu on 2019. aastal anda noortele sõnumit, et õpitud ametit jätkub 20–30 aastaks ja juba keskealisena saab töötamise lõpetada. Tehnoloogia areneb sellise kiirusega, et tegelikult on lausa ekslik eeldada, nagu jätkuks kord õpitud eriala ja oskusi vanaduspensionieani. Elukestev õpe ja vähemalt üks-kaks erialavahetust on tulevikku vaadates pigem vältimatud.

SOODUSPENSIONIDE maksmine on teiste töötajate suhtes ebaõiglane. Sotsiaalmaksu pensioniosa on kõigile 20 protsenti, aga mõned ametirühmad saavad selle eest pensioni tunduvalt kauem kui teised. Selliseid töökohti on mäetööstuses, metsanduses, ehituses, transpordis, sides ... Ametinimetusi on soodusnimekirjades üle 1000. Kui niisuguseid sooduspensione poleks, oleks iga vanaduspensionäri sissetulek aastas umbes 130 eurot suurem.

Eripensionide maksmine oleks õigustatud, kui soodustatud ametikohtadel makstaks rohkem sotsiaalmaksu. Nii oli see Nõukogude Liidus, kust meie sooduspensionide süsteem on pärit. Riigiteenistujate eest maksti siis sotsiaalmaksu 5,5 protsenti, mäetööstuses, ehitusel ja teistel raskemate töötingimustega töödel 7–22 protsenti.

Lisaks erinevale maksule olid ka töötingimused ja töö sisu 60 aastat tagasi, mil need skeemid loodi, hoopis teised. Näiteks metsa lõikamine ja väljavedu ei toimu juba ammu enam sae, kirve ja vintsiga, aga et sooduspensioni saamiseks on tähtis olla «metsa väljaveo traktorist», makstakse sooduspensioni ka harvesterijuhtidele, kes saavad metsatööd tehtud masinast väljumata.

Ka riigikontroll leidis juba 2014. aastal, et soodustust andvatel kutsealadel töötanute tervis pole tegelikult halvem kui teistel. Enamik soodustingimustel vanaduspensioni ja väljateenitud aastate pensioni saajaid töötab edasi ning riik maksab neile seega pensioni kui lisasissetulekut.

EUROOPAS ON sooduspensionidena mõnes riigis kasutusel tööandja pensionid, mis on loodud ametiühingute ja tööandjate kokkulepetega. Riiklikud sooduspensionid on niinimetatud idablokis, kus need on saadud päranduseks nõukogude ajast. Leedu ja Läti kaotasid need ebaõiglust loovad skeemid juba aastatel 1995–1998, Eesti ei ole selles olnud sama võimekas. Küll on juba aastaid olnud sooduspensionide kaotamise poolt Eesti tööandjad, sest töökeskkond, töö iseloom ja tehnoloogia on oluliselt muutunud.

Majanduskoostöö ja arengu organisatsioon OECD on soovitanud sooduspensionid kaotada ning asendada aktiveerivate töötus- ja töövõimehüvitistega. Sooduspensionid on ainult sellisel juhul asjakohased, kui neid peab üleval seesama sektor, kus töötamise eest neid makstakse. Riiklike sooduspensionide maksmine võib aga ilma majandusliku põhjenduseta subsideerida sektoreid, mis muidu oleks välja suremas.

Märksa tõhusam ja ka inimlikum on panustada sooduspensionide asemel haridusse, aga ka tööohutusse ja -tervishoidu, et ennetada tööst tekkinud tervisemuresid. Nii on inimesed kauem terved ja leiavad vajaduse või huvi korral indu elu jooksul teine ja kolmaski karjääritee ette võtta.

LÕPETUSEKS MÕNED näited sooduspensioni andvatest ametinimetustest: klišeesöövitaja, korrutaja, kütja, nahasiluja, paagutaja, pinnariisuja, rasvasulataja, tablettija, traaditõmbaja, tubakakobestaja, vagrankatööline, värvihõõruja, äärevalvur.