iDeal kampaania

Sõnastame oma rändepoliitika sihid ehk Mägra maja

1970. AASTA OKTOOBRIS ilmus ajakirjas Pioneer Helvi Jürissoni luuletus «Mägra maja», milles mägrapere ehitas maja, kährikud võtsid selle üle ning kohtust polnud võimalik õigust saada.

Olin sel ajal keskkooliõpilane. Luuletuse sõnum jõudis mulle kohale. Tundus, et jõudis kohale tervele Eestile. Reaktsioone oli muidugi erinevaid: kes tahtis luuletust lugeda, kes soovis selle lugemist takistada.

Milline oleks Eesti ühiskonna reageering, kui keegi kirjutaks analoogse luuletuse tänapäeval? Näiteks Hiiumaale pagendatud Euroopa naaritsast. Või Sosnovski karuputkest, mille leviku vastane võitlus ikka kestab.

Küllap leiaks ka see luuletus üldist arusaamist, aga tõenäoliselt oleks ühiskonna avalik reaktsioon märksa värvikam kui Helvi Jürissoni luuletusele. Tõenäoliselt leiaks sellest sõnu vähesest tolerantsusest ekstremismi ja natsismini. Leiduks ka heakskiitvalt, see tähendab mõistvalt noogutajaid.

Mis on aga mägral, kährikutel, naaritsal ja karuputkel tegemist rändega?

HOOLIMATA SELLEST, et inimestest eespool otseselt juttu polnud, on tegemist rändega. Täpsemalt rände tulemustega. Seos inimestegagi on olemas: Ameerika naarits ja Sosnovski karuputk on ikka inimeste parimate kavatsuste toel Eestisse jõudnud.

Ränne ehk elukohavahetus on nähtus, mis on eksisteerinud aegade algusest kõikjal meie ümber ja inimene pole selles protsessis erand. Rändel on palju vorme ja selle peamiseks – siiski mitte ainukeseks – põhjuseks on soov leida parem elukoht. Pole mingit põhjust arvata, et ränne maailmast kaoks.

Ränne on inimühiskonna normaalse arengu osa, aga ei saa unustada, et selle normaalse osa juurde kuulub ka protsess, mida nimetatakse rände reguleerimiseks. Uskumatuna tundub võimalus, et rändeprotsesse edaspidi ei reguleeritaks. Kuidas, mis ulatuses ja millisel eesmärgil reguleerida – need on tõsised küsimused.

Ma ei võta arutada, kas suur Hiina müür täitis rände reguleerijana oma ülesande või kas tara USA ja Mehhiko piiril on hea mõte. Olgu need vaid viiteks sellele, milliseid võtteid on kasutatud ja kasutatakse rände reguleerimisel.

Kui rääkida reeglite kehtestamisest, siis oluline on kokku leppida, mida nendega saavutada tahetakse ja millised on nende kehtestamise kriteeriumid.

RÄNNE ON EESTIS – ja mitte ainult – murena arutuse all olnud juba pikemat aega ja sellest on räägitud paljudest aspektidest lähtudes. Tervikut ehk rände strateegiat, milles oleksid sõnastatud probleemid, eesmärgid ning tegevused eesmärkide saavutamiseks, minu teada Eestis ei ole. Aga peaks olema, sest lisaks üksikute detailide selgusele on tähtis, et need detailid ka tervikuna loogilise pildi moodustaksid.

Kui hakata sõnastama Eesti rändepoliitikat, siis selle punane joon ehk olukord, mida rikkuda ei tohi, on sõnastatud Eesti Vabariigi põhiseaduses: «Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.»

KUI RÄNNE SEAB OHTU eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise, siis on see lubamatu. Kui Eesti kodanikud leiavad, et riigi põhiseadus vajab muutmist, tuleb enne, kui hakata tegutsema ­uute eesmärkide nimel, muuta põhiseadust.

Põhiseadusest tulenevalt on rändest rääkides üks tähtsamaid küsimusi, kui suurt ja kelle rännet saab Eesti riik endale lubada, et eesti rahvus, keel ja kultuur säiliksid ning mitte ainult muuseumi eksponaadina. Seda küsimust on kerge püstitada. Vastata on raske. Ühest vastust ilmselt polegi võimalik anda, aga põhjendatud vastus peab olemas olema enne, kui hakkame rändekvoote muutma või neid hoopiski ära jätma või midagi muud olulist senises rändepoliitikas ette võtma.

MINU SEEKORDSE ARTIKLI eesmärk ei ole pakkuda lahendusi. Eesmärk on kutsuda üles sõnastama ühiskonnale vastuvõetav ja Eesti riigi põhiseadusliku eesmärgi täitmist mitte ohtu seadev rändepoliitika.

Ränne ei ole saatanast. Oskuslikult reguleeritud ränne aitab kindlasti kaasa Eesti riigi arengule. Oskamatult reguleeritud või reguleerimata ränne võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. Selliseid, et mingi aja pärast peab nentima: Eesti Vabariik ei ole oma peamise ülesande täitmisega hakkama saanud.

VÕIB TUNDUDA IMELIK, et statistikaameti analüütiku loos puuduvad arvud. Arve rände kohta on palju. Huvitavaid tõdemusi võib välja tuua lõpmatult. Ent mina tuleksin arvude juurde tagasi pärast seda, kui oleme kokku leppinud küsimuses, millele arvude abil vastust otsima hakkame, ja minu arvates on küsimus, millele kõige esimesena vastuse leidma peame, eespool sõnastatud.

Päris ilma arvudeta ei tahaks oma lugu siiski jätta. Tsiteerin Lennart Merit, kes 1988. aasta aprillis loomeliitude pleenumil peetud kõnes «Kas eestlastel on lootust?» ütles järgmist: «Neljakümne kolme sõjajärgse aastaga on Eestisse sisse rännanud iga aasta 13 000 inimest. Selle tendentsi jätkudes jäävad eestlased omal maal vähemusse hiljemalt aastal 2005, tõenäoliselt varemgi. /…/ Ja veel: üheainsa inimpõlve vältel on rahvuslik homogeensus Eestis vähenenud üheksa korda. Euroopa ei tunne nii dramaatilisi muutusi, järelikult puuduvad ka analoogiad selle šoki tagajärgede prognoosimiseks.»

Rändeteemat ei ole vaja kunstlikult fookusesse tõsta. See on juba fookuses ja mitte ainult Eestis. Oluline on fookuses olevad küsimused targalt lahendada.

Tagasi üles