/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
/nginx/o/2019/04/16/11954508t1h5890.jpg)
Pariisi Jumalaema kiriku põleng lõikas eestlastelegi hinge. See valu peegeldab meie maailmapildi suurust, sügavust ja toone.
Je suis parisien
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma ütles tabavalt: «Igale inimesele, kel süda sees, on Pariisi Jumalaema kiriku häving tragöödia. Peaaegu tuhat aastat ajalugu hävib mõne tunniga.»
Ilu, kunst, ajalugu ja inimvõimete piiritus puudutavad igaüht, kes sel juhtuda laseb. Olla lummatud on meie kõigi õigus. Notre-Dame ei liiguta kaugeltki üksnes pariislasi, prantslasi, katoliiklasi või kristlasi. Isegi mitte ainult neid religioonikaugeid inimesi, kes on kogu seda uhkust oma silmaga näinud ja endasse imenud.
Paljud eestlased on muidugi Jumalaema kirikut Pariisis imetlenud. Neist omakorda paljud mitu korda. Sest Prantsusmaa – see on ju tänapäeval siinsamas.
Kilomeetrites pole kaugus Jumalaema kirikust vähenenud. See on sama suur kui 30 aasta eest, mil veel püsis raudne eesriie, või kaks kümnendit tagasi, kui reis Lääne-Euroopasse käis paljudele eestlastele endiselt üle jõu. Lähenemine on toimunud muul moel, kaasa arvatud meelelaadis. «Je suis parisien» kõlab täna paljude maarjamaalaste peas. See ei vaja tõlkimist.
Pole vähimatki kahtlust, et Notre-Dame tõuseb tuhast oma endises hiilguses. Me saame inimvõimete piiritust veel kord näha.