Vaba mõte. Kolmapäeval kell kaks

Ma sain oma esimese isikliku käekella kuuendaks sünnipäevaks. Oi, see oli üks eriline sünnipäev! Kaks leibkonda – meie ja tädi oma – olid suutnud end täiskoosseisus suruda vanasse maanteemuhku ning tädimees oli kogu selle hullumaja puhveti kelmikaid sajajalgseid imiteerivate kulmudega piirivalvurite kiuste Väikese väina tammile veeretanud.

Päike säras taevas välismaise tooniga ja toona veel täiesti kinni kasvamata kaldavees karjusid kajakad nagu kunstnahast taksojuhitagidega hangeldavad türgi spekulandid. Istusime seitsmekesi kahe saare vahel justkui eikellegimaal. Sõime praetud munaga võileibu ja vedasime soolast õhku sõõrmetesse.