Liitu kuulumine on aidanud meil unistusi täita

Martin Karro Foto: Olev Mihkelmaa

(Artikkel on ajendatud Igor Gräzini 4. aprilli Sakalas ilmunud arvamusloost «Varsti tuleb uus Euroopa».)

EESTI EUROOPA LIIDUGA ühinemisest on möödas 15 aastat. Kogu teekond, arvestades Eesti ametliku liitumistaotluse esitamisest kuni aastani 2004, kui Eesti võeti liikmesriikide hulka vastu, kestis ligi 10 aastat. See aeg oli ärevust tekitav. Palju oli Euroopa Liiduga ühinemise pooldajaid, kuid kostis teravalt ka skeptikute hääl: «Kas me loobume iseotsustamise võimalusest? Kas Euroopa Liit toob meile pigem kasu või kahju?»

Niisugused debatid jätkuvad, kuid nüüd on meil võimalik juba täpsemini hinnata, kas Eesti inimesed on liitu kuulumisega rahul ja mida need 15 aastat on meile päriselt tähendanud.

2003. aasta 14. septembril oli rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Ühinemise poolt hääletas toona 66,83 protsenti. Viimaste eurobaromeetri uuringute järgi on Eestis toetus veelgi suurem, ulatudes 74 protsendini.

EUROOPA LIIDUGA ÜHINEMINE andis meile võimaluse saada osa hulgast toetustest. 15 aastaga on Eestile välja makstud ligi kuus miljardit eurot.

Euroopa Liidu tõukeraha üks eesmärke on vähendada majanduslikke arenguerinevusi liikmesriikide vahel, aga ka liikmesriikide endi eri regioonide vahel. Kui suuremad tõmbekeskused saavad ise investeeringutega hakkama, siis maapiirkondadesse, kuhu ettevõtetel on palju riskantsem investeerida, on lisatoetust kindlasti vaja, et ka seal oleks inimestel tööd ja vaba aja tegevusi ning nad saaksid oma unistused ka kodukohas ellu viia. Kuigi linnastumine on ülemaailmne trend, saame üht-teist ära teha, et meie maakohtades oleks elu, ettevõtlikke inimesi ning nende loodud ja pakutavaid kaupu ja teenuseid. Et oleks lasteaedu ja koole, kultuuriüritusi ja taastatud kultuuripärandit. Rõõmu oma kodukohast.

Viimase 15 aastaga oleme saanud Euroopa Liidu toetuste abil nii mõndagi ära teha. Kahjuks keskendume avalikes debattides sageli pigem eurobürokraatiale ja ebaõnnestunud projektide kirjeldamisele ning vähem jagub tähelepanu toetuste ulatuslikule mõjule ja edulugudele. Toetuste jagamise kuluefektiivsuse poolest on Eesti juba ammu teiste riikidega võrreldes üks kuluefektiivsemaid ning toetuste jagamise vigade määr on väga väike ja toetusesaajate rahulolu suur.

Otsused, kuhu toetusi suunata, tehakse paljude inimeste koostöös. Iga rahastamisperioodi eel vaadatakse üle Eesti arengustrateegiad ning toetuste jagamisel lähtutakse nendest. On ekslik arvata, et kõike, mida Eestis eurotoetuste abil tehakse, kirjutab meile ette Euroopa Komisjon ja meie iseotsustamine on kuhugi minevikku jäänud.

EUROOPA PARLAMENDI liige Igor Gräzin kirjutab maakonnalehtedes: «Kui sõidate Eestis ringi, siis vaadake, kas see ettevõtlusesse investeeritud euroraha kusagil silma ka paistab. Ei paista.» Lisaks nimetab ta kergliiklusteid totakaks. Kuid just ühe lihtsa näitena, mis paljude igapäevaelu vahetult mõjutab, võibki tuua auto kõrval teistesse liikumisviisidesse panustamise.

Muidugi on tuhandete projektide seas ka ebaõnnestunuid, mida on euroskeptikutel hea välja noppida ja laiendada negatiivselt kogu tehtule, kuid tegelik pilt kajastab midagi muud.

Juhtusin hiljuti lugema maanteeameti statistikat jalakäijatega juhtunud õnnetustest riigiteedel. Hea meel on tõdeda, et nii mõndagi on muutunud. Aastatel 2010–2018 on oluliselt vähemaks jäänud õnnetusi, milles on osalised sõiduk ja jalakäija. Lisaks üldisele liiklusohutusteadlikkuse kasvule jalakäijate seas on osaliselt mõju avaldanud investeeringud teedesse ja ohutumatesse liiklussõlmedesse.

Käin isegi sageli kergliiklusteedel nii rulluiskude kui jalgrattaga trenni tegemas ning märkan iga aastaga üha rohkem inimesi hommikuti rattaga tööle minemas. Enne tulebki luua võimalused, siis muutuvad ka inimeste harjumused. Tervislikumad liikumisviisid tasuvad end igal juhul ära ja mul on hea meel, et liigume samm-sammult lähemale riikidele, kus jalgrattaga liiklemine on aina harjumuspärasem.

MIS PUUDUTAB ETTEVÕTLUST, siis aastatel 2004–2020 toetatakse ettevõtlust ja innovatsiooni rohkem kui miljardi euro eest. Ainuüksi väiksemahulisest starditoetusest (keskmine toetussumma 10 000 eurot), mis aitab alustavatele ettevõtetele tuult tiibadesse puhuda ja töökohti luua, on alates 2011. aastast tuge saanud ligi 1800 projekti üle Eesti, kokku 17,6 miljoni euro eest.

«Ajujahi» kui Eesti suurima konkursi uuenduslike äriideede leidmiseks kutsus Ettevõtluse Arendamise sihtasutus ellu, et pakkuda osavõtjatele mitmekülgset tuge äriideede edasiarendamisel ja ärimudeliks vormimisel. Paljud ei tea, aga ka Eesti ükssarvik Taxify (Bolt) on kunagi just «Ajujahilt» oma lendu alustanud. Aastal 2018 oli ettevõte tööandjaks juba 266 inimesele ja maksis 2,9 miljonit eurot tööjõumakse.

KUI VASTATA LÜHIDALT küsimusele, kus võiksime Eestis märgata toetuste mõju, siis Euroopa Liidu tõukefondidest on rahastatud projekte piltlikult öeldes nii Narvast Sõrveni kui Vastseliinast Paldiskini. See tähendab kogu Eestis.

Turismiprojektidest on valminud näiteks Sõrve tuletorn, sel suvel avaneb võimalus külastada Haapsalu piiskopilinnust ja uuenenud Narva muuseumi. Päris paljud on jõudnud juba jalutama Narva promenaadile ning tore on näha eri sotsiaalmeediakanalites rõõmsaid perepilte näiteks uuenenud maanteemuuseumist Põlvamaal, Lottemaalt Pärnumaal või talvel suusapilte Kiviõlist.

Toetust on saanud hulk tööstusalasid. Näiteks Ida-Virumaal on valmimas Narva Kulgu ja Kohtla-Järve tööstusala. Kunagi varem pole Tallinnast Valka saanud rongiga sõita nii kiiresti ja mugavalt, rongiühendus eri piirkondadega on muutunud järjest sujuvamaks.

Toetusraha abil on loodud hooldekodukohti ning kohandatud kodusid erivajadustega inimestele, pakutud noortele arenguvõimalusi uuendusliku SPIN-programmi kaudu, toetatud pikaajaliste töötute tööpraktikat ja keeleõpet, panustatud jäätmemajandusse ja vanapaberi taaskasutusse, soetatud pääste- ja meditsiinitehnikat. Näiteid jagub igasse maakonda ja valdkonda.

KUI KÜSIDA, KAS oleksime saanud hakkama ka ilma Euroopa Liidu toetusteta, on vastus kindlasti jah, kuid oma jõududega me sellist arenguhüpet nii lühikese ajaga saavutanud poleks ja paljud investeeringud oleks lükkunud tulevikku. Eriti nendes valdkondades, mis liitumise järel Eesti riigi eelarvesse ei oleks mahtunud. Oleme olnud üks kiirema kasvuga riike Euroopa Liidus ning meie sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta Euroopa Liidu keskmisest on 2004. aasta 54 protsendi asemel nüüd juba üle 79 protsenti.

Eesti positsiooni paranemine kajastub muidugi ka Euroopa Liidu aastate 2021–2027 eelarveperioodi ettepanekutes, kuivõrd 75–90 protsendi vahemikku jäävaid piirkondi peetakse niinimetatud üleminekupiirkondadeks, mille tarvis eraldatakse toetusi mõneti vähem.

Kuidas uut perioodi targalt planeerida ja seada Eesti suunad aastani 2035, selle nimel praegu töö käib. Tähtis on teha seda kaasavalt ning pidades silmas Eesti arenguvajadusi muutuvas maailmas ja loomulikult muutuvas demograafilises olukorras.