Säde ees, häving taga

Riivo Mölter

FOTO: Lõuna päästekeskus

KUI VANASTI oli kulupõletamine suhteliselt tavapärane ning mõnel pool osa maastikuhooldusest, siis juba aastaid see enam nii ei ole. Sihilik kulu süütamine on keelatud ning ka päästjad puutuvad sellega üha harvemini kokku. Päästjate kogemuse järgi panevad kulu tahtlikult põlema ainult igavlevad põnevust otsivad noored või vanast harjumusest ja teadmatusest eakamad inimesed.

Selge on see, et ohtlikud ja keskkonda hävitavad kulupõlengud iseenesest ei teki ning enamik neist saab alguse inimeste mõtlematutest tegudest. Näiteks sellest, kui koduümbruse või koduõue koristustöödel süüdatakse lõke tuulise ilmaga, mille tõttu väljub tuli lõkkeasemest või lendavad sädemed ümbrusse. Või visatakse autoaknast välja kustutamata suitsukoni või tikk, mis teeäärsele krõbekuivale kulule kohe tule otsa paneb.

Nii teavad kogenud päästjad igal kevadel, et veidi pärast lume sulamist, kui ilm on mõne päeva olnud tuuline, päikeseline ja kuiv, tuleb oodata väljakutseid rasketele kulupõlengutele. Nendeks valmistudes kontrollitakse maastikusõidukite töökorras olekut ning otsitakse välja ja paigaldatakse autodele kulukustutuse luuad.

ÜKS NÄIDE Lõuna-Eestist.

Tartu Annelinna päästekomando meeskonnavanema Raul Suitsu kodukomando tööpiirkonda jäävad suured Emajõe-äärsed luhad, kus põlengute kustutamine on eriliselt kurnav. Eelmise aasta kevadel saadi väljakutse Tarumaale Luunja uue sadama lähistele, kus oli luht põlema süttinud. Selle süttimises oli ilmselt süüdi mõni tiku või suitsukoni maha pillanud hooletu kalamees.

«Autoga sinna juurde ei saanud ja ainuke võimalus oli, kululuud käes, läbi kraavide ja üle mätaste sumbata,» räägib Suits. «Siis andis väsimus tunda juba enne põlengupaigale jõudmist.»

Märjal ja soisel pinnasel põlesid kõrged mättad ehk niinimetatud pokud, mille otsas kõndida polnud võimalik. Pokude vahel müttavatel päästjatel oli ajuti tunne, et tuli liigub kiiremini kui nemad ise. Kustutajatele tulid appi kuivenduskraavid, mille taha tule levik kinni jäi. «Pokupõleng» jõudis enne kustutamist rohkem kui hektarilisele alale levida.

SUUR OSA maastikupõlengutest, mille kustutamiseks päästjatel palju aega ja jõudu kulub, saab alguse hooletust ümberkäimisest lahtise tulega või lõkke tegemisest. Et selliseid tulekahjusid ära hoida, tuleb meeles pidada järgmist.

Esiteks: lõket tohib teha ainult tuulevaikse ilma või nõrga tuulega (kuni 5,4 meetrit sekundis, kui liiguvad ainult puude peenikesed oksad).

Teiseks: lõkkekoha ümbrus tuleb puhastada põlevmaterjalist ja kulust, et tuli ei leviks taimestikule või turbapinnasesse. Hea mõte on lõkke jaoks kaevata auk, et lõkkeaseme põhjaks jääks tulekindel muld, savi või liiv. Lisaks on kasulik lõkkease ümbritseda mittepõleva pinnase, näiteks liiva või kividega.

Kolmandaks: tuleb olla lõkke juures ja valvata, et tuli ümbrusse ei leviks.

Neljandaks: lõkke vahetus läheduses peab hoidma käepärast esmaseid kustutusvahendeid. Selleks sobib veega täidetud ämber, kustutusluud, tulekustuti või veega survestatud voolik.

Viiendaks: lõkkes tohib põletada ainult puhast puitu ja haljastusjäätmeid.

Kuuendaks: mitte mingil juhul ei tohi põletada lõkkes prügi või kemikaalidega töödeldud puitu, milleks on näiteks mööbli osad. See on tekkiva keskkonnakahju pärast seadusega keelatud.

Seitsmendaks: enne kui lõkkeaseme juurest lahkud, veendu, et lõke on kustunud või kustuta see ise. Uuesti süttimise vältimiseks kalla lõkkease veega üle või kata see pinnasega.

Kaheksandaks: omavalitsused on kehtestanud lõkete tegemiseks lisapiiranguid. Nende kohta otsige infot omavalitsuste heakorra või jäätmekäitluse eeskirjadest.

Ja üheksandaks: tuleohutus­infot küsi lisaks päästeala infotelefonilt 1524 või uuri, mida ja kuidas tohib lõkkes põletada internetist keskkonnaministeeriumi teemalehelt www.loke.ee.

Tagasi üles