Vaba mõte. Ajakirjandus pole pehmetele

Aeg-ajalt helistab minu lauatelefonile vanemapoolne mees, kes tutvustab ennast Peetrina Peetrimõisast, ja sõimab mul näo täis. Pilkab mu nime, viitab mõnele Sakalast loetud uudisele ning esitab vaenulikus toonis retoorilise küsimuse. Enamasti on küsimuse sisu hoomatav, kuid ühtlasi kumab läbi, et see rajaneb mingil lombakal arusaamal. Aga Peetriga pole mõtet üritada debatti pidada, sest ta niikuinii ei kuula, vaid ajab roppusi pildudes oma jura edasi. Niisiis lõpetan ma temaga kõne võimalikult kiiresti. Sageli soovin enne toru hargile tõstmist kena päeva, sest ma ei oska tema peale solvuda ega endast välja minna.

Sõimata või vähemalt kritiseerida saamine käib ajakirjaniku elukutsega paratamatult kaasas, kuulub palga sisse. Ametikaaslaste seas levib isegi seisukoht, et kui sa mitte kellelegi ette ei jää, siis järelikult ei kirjuta sa tähtsatel teemadel või piisavalt tabavalt.

Mõnda vihast tagasisidet ei ole võimalik ka parima tahtmise juures tõsiselt võtta, mõni teine tuleb aga autoriteetselt inimeselt ja on argumenteeritud. Hakkama peab saama mõlemaga.