Meil on väärtuste kriis

President Kersti Kaljulaid.

FOTO: Mihkel Maripuu

(Kõne, mille president pidas eile parlamendisaalis riigikogu XIV koosseisu avaistungil. Seda on lehe tarbeks lühendatud. Täispikkuses teksti saab lugeda Eesti Vabariigi presidendi kodulehelt.)

KALLIS EESTI RAHVAS, kallid XIV riigikogu liikmed!

Ei ole vist mõtet keerutada, me seisame keeruliste aegade lävel. Nagu muide enamasti meie riigi ajaloo vältel. Meie asukoht maakaardil ja meie rahvaarv on paratamatult need tegurid, mis meie asjad keerulisena hoiavad. Eksida on väga kerge ja ühe Euroopa väiksema riigina ei ole meil lihtsalt mitte kunagi nii palju strateegilist sügavust, et olla kindel: eksimused ei too kaasa ohtu meie kestmajäämisele.

Sellepärast peame olema siirad oma olukorra hinnangutes ja kõik koos ausalt otsima Eestile parimat tulevikku. Kõik koos, kõikide Eesti inimeste jaoks, kõikide eestlaste jaoks, kõikide teiste jaoks, kes ka Eestit kalliks peavad.

MA OLEN VÄGA NÕUS nendega, kes ütlevad, et see maja, mille me 30 aastaga kiiresti-kiiresti oleme suutnud valmis ehitada, on katusekorruselt ilusa vaatega ja võrdlemisi kenasti sisustatud. Aga igasse tuppa päike ei paista. Ma mõistan neid, kes tahaksid selle ehitise maani maha lõhkuda ja otsast alata, lootes, et uues ehitises leidub neile mõni päikselisem nurk.

Meie ühiskonna areng viimase 30 aasta jooksul, millega oleme suutnud tagasi võtta oma okupatsioonist tingitud 50-aastasest majanduslikust mahajäämusest umbes poole, on olnud kahtlemata edulugu. Kuid kiire tootlikkuse ja sissetulekute kasvu kõrval on sel edul ka teine külg: kaasnevad ühiskondlikud muutused on olnud valusad kanda. Nagu ma olen korduvalt ja korduvalt öelnud, oleme ühiskonna tasakaalustamisel, eriti läbi sotsiaalpoliitika meetmete, olnud üsna saamatud.

Eesti muutumine on ühelt poolt paratamatu: linnastumine, töökohtade kadu maamajanduses, sissetulekute ebavõrdsuse suurenemine. Nii on see olnud kõikides arenenud riikides. Ainult et meil on need protsessid olnud eriti kiired. Järelevõtukiirus on olnud ju suur, aga eks selle võrra keerulisemad on olnud ka negatiivsed kõrvalmõjud. /.../

ÕNN EI JÕUA IGALE Eestimaa õuele niisama ja iseenesest. Elu maal ei paku tänase tootlikkuse juures enam nii palju töökohti kui 30 aastat tagasi ja meist keegi ei tahakski neid kolhoosiaja töökohti, sest vähese tootlikkusega töö eest ei saaks mõistlikku palka.

Samas on ideid, millega regionaalse arengu erinevusi tasandada. Näiteks lihtne on mõista, et ükski sent vähenevatest eurotoetustest ei tohi kuluda pealinnas, vaid peaks korda tegema kaugeid külateid. Kindlasti aitaks ettevõtete tulumaksu jagamine nii, et ka omavalitsusel oleks piirkonna ettevõtlusest rohkem tulu. Me peame jõuliselt seisma selle eest, et meie maakonnakeskused püsiks tugevana ja mõnes kohas ka uuesti muutuks tugevaks keskuseks, kus on olemas kõik igapäevane, mida inimene üle oma elukaare vajab.

Olen endiselt väga veendunud, et kohalikel omavalitsustel on ikka veel liiga pikk tee minna, et pakkuda oma inimestele sotsiaalseid tagatisi määral, mida meie riigi elujärg juba tegelikult võimaldaks. Jah, oma kohustuste mõistmine on omavalitsustel võtnud kauem aega, kui tahaks, aga suutmatus pole ka ainult nende süü – ahistav ja valdkondade vahel koordineerimata ministeeriumibürokraatia mängib siin tihti oma rolli. /.../

EESTI PÕHISEADUSE 12. paragrahv ütleb: kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Ja nõnda edasi. Kogu põhiseaduse teine peatükk kirjeldab meie inimestele põhiseadusega tagatud vabadusi kogu nende mitmekülgsuses. Sõnastades muu hulgas, et tsensuuri ei ole, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele.

Loomulikult, iga sõnastatud vabaduse teine külg on alati vastutus selle eest, kuidas me oma vabadust kasutame. Sõnavabadus ei õigusta valetamist. Põhjendatud tähelepanu juhtimine riskidele ei ole hirmutamine. Mittenõustumine ei ole reetmine. Teise seisukohtadega mittenõustumine ei anna kuidagi õigust teda rumalaks ja maailmast mittearusaavaks tembeldada.

Ajakirjaniku ebamugavale küsimusele ei pea vastama, kui ei oska või ei taha, aga ei saa keelata küsimast. Teisiti ei oleks Eesti enam vaba meedia tšempionite hulgas. Uudisnupus muidugi ei peaks kajastuma arvamus, fakt ja kommentaar olgu selgelt lahus. See on ka ajakirjanike vastutustunne, mis hoiab meid vaba ajakirjanduse tšempionite hulgas. /.../

Täna alustab tööd XIV riigikogu koosseis. Kõik siia jõudnud on siin demokraatlike protsesside tulemusena. Eesti demokraatia toimib. Aga võib-olla peaksime siiski mõtlema, miks on nii, et kuu pärast valimisi tunneb suur osa inimesi, nagu oleks midagi meie ühiskonnas katki tehtud? Mingid justkui kokkulepitud piirid ei kehti enam. Ja küsimus ei ole maailmavaatelistes seisukohtades, vaid tihtipeale viisakuses ja lugupidamises. Lugupidamises üksteise vastu ja kogu meie rahva vastu.

Jah, meil ei ole demokraatia kriisi, valimised ja neile järgnev on protseduurilises vastavuses põhiseaduse ja demokraatlike väärtustega. Aga meil siiski on väärtuste kriis. Põhiseaduses kirjeldatud vabadusi ja väärtusi, aga ka nende vabaduste ja väärtuste kaitsjaid rünnatakse erinevatel ettekäänetel. Rünnatakse neid, kes töö tõttu seisavad väärtuste ja vabaduste kaitsel. Naeruvääristatakse neidki, kes kodanikuna sõna võtavad, et hoida me vabadusi ja väärtusi. Sekka narritakse ja naeruvääristatakse neid, kes tunnevad, et senised suundumused nende vajadustele ei vasta, ja on seepärast skeptilised ka vabaduste ja väärtuste endi suhtes. Kui me sellel laseme süveneda, on peagi kriisis ka meie demokraatia. Aga siis on juba hilja.

MIDA TEHA? See on alati kõige tähtsam.

Olla eeskujuks. Ja et oleks kergem eeskujuks olla, lubage mulle lõpetuseks üks väike isiklik mälupilt. See mälupilt on mind ennast alati toetanud, kui olen kõnelenud siit puldist, mõne riigikogu komisjoni või ka fraktsiooni ees, vabariigi presidendina või mõnes muus rollis.

See oli aastal 1999. Üks minister tuli riigikogu ette plaaniga, millesse ta ise siiralt uskus ja mis oli tema arvates vajalik, et Eestis asjad paremini läheksid. Arutelu siin saalis ei kujunenud ülearu konstruktiivseks. Võib-olla oli ka plaan halb, kes seda enam mäletab. Aga minister ei olnud üldse kurb selle pärast, et plaan ei lennanud. Tema tundis, et see saal oli rünnanud teda, inimest, mitte tema plaani. Seadnud küsimuse alla tema mõistuse ja kui ma õigesti mäletan, siis isegi välimuse.

ASJA ARUTADES ütles toonane sotsiaalminister Eiki Nestor: «Vaata, sõber, jäta nüüd üks asi endale igaveseks meelde. Või vähemalt seniks, kuni sa Eesti Vabariigis minister oled. Sest see on väga tähtis, üldse kõige tähtsam asi. Ja nimelt: riigikogu puldist kõneled sa oma rahvaga. Mitte kunagi ainult selle saaliga siin. Mitte kunagi selle inimesega, kes on sulle küsimuse esitanud. Mitte kunagi ainult selle inimesega, kes siin saalis küsides on sind pilganud või isegi solvanud. Siit puldist kõneldakse oma rahvaga ja ainult oma rahvaga.» /.../

Jõudu tööle, austust üksteise ja me rahva vastu!

Tagasi üles