Varsti tuleb uus Euroopa

Igor Gräzin Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

SEL AASTAL TÄITUB 15 aastat Eesti astumisest Euroopa Liitu. Ajaga on üha vähemaks jäänud neid, kes mäletavad, miks me nii tegime. Põgus pilk tollastele ajalehtedele tuletab selle kenasti meelde.

Esiteks oli juttu julgeolekust loosungi all «Ei iial enam üksi!», millega viidati 1940. aastal juhtunule. Teise liitumise põhjendusena nimetati, et Euroopast saab palju raha ehk «Sealt tuleb ilgelt pappi!». Kolmandaks – uskuge või mitte, aga see oli loosung! – lubati, et Euroopast saab särtsakaid mehi.

Ega rohkemat meenugi. Igatahes polnud toona sõnakestki juttu euroopalikest väärtustest, solidaarsusest ja Euroopa helgest tulevikust, millesse ka meie panustada tahtvat. Kuna olin toona osaline euroskeptilises liikumises, teaduskeskuses Vaba Euroopa, nendin, et europropaganda oli väga egoistlik ja amoraalne.

NÜÜD, AASTAID hiljem, on selgunud, et paljud meie toonased hoiatused on paraku tõeks saanud.

Elektri hind on peaaegu nii kõrge, kui me ennustasime, ja küllap see tõuseb veelgi.

Ennustasime taristu arengu aeglustumist riigisektori suurendamise tõttu. Raudteeliiklus on poolik, praamiühendus saartega ja lennuühendused (Estonian Airi pankrot ja Nordica taandumine Eesti liinidelt) elavad üleeilses päevas.

Eesti põllumees normaalset toetust ei saa ega hakkagi saama. Teid ehitatakse valesti alates Mäo teeristist, mille tõttu on Paide ühendus kadunud, kuni totakate kergliiklusteedeni. Rääkimata veel kümnete, ehk isegi sadade maapoodide ja postkontorite kinnipanemisest.

3,4 miljardi eurone ettevõtlusraha on kadunud tundmatusse sohu. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse eksistents on praegu veel imelikum kui selle omaaegne loomine.

Lihtne katse: kui sõidate Eestis ringi, siis vaadake, kas ettevõtlusesse investeeritud euroraha kusagil silma paistab. Ei paista. Oleme tekitanud uue majandusharu – projektide kirjutamine, aruandmine ja rahasaamine –, aga kasu sellest ei ole.

AJAD ON MUUTUNUD. Julgeolekurisk on palju väiksem, sest kuulume NATO-sse. Ilusad mehed, keda lubati, saab kätte ka ilma selleta, et nad siia tuuakse – neile võib ise järele minna.

Seega on omaaegsed euroliitu astumise motiivid ära langenud. Küll aga on jamasid juurde tulnud.

2015. aasta pagulaskriis läks meist mööda väga napilt. Eesti valitsus oli valmis pagulasi vastu võtma nii palju, kui meile peale oleks määritud.

Täiesti mõttetult oleme osalenud Euroopa Stabiilsusmehhanismis (algul EFSF ja siis ESM) ehk siis sisuliselt Kreeka ja teiste Euroopa riikide rahastusskeemis. Kusjuures viimase loomine kisendab oma seadusvastasuses taevani. Aga kus sa pääsed, kui tahad olla rohkem eurooplane ja sõnakuulelikum kui kes tahes teine.

MA EI JÕUA kirjutada sellest, et samalaadsed mured on ka mitmes teises Euroopa riigis, aga need on. Just seepärast tahab Suurbritannia meie juurest hoopis ära minna.

Itaalia otsustas korrastada oma rahandust ja viskas välja pururumala idee tasakaalus eelarvest. Ungari keeldub Euroopa nõudmistest lubada oma piiri kaitsma Euroopa piirivalveväed («Kes piiri valvata ei oska, aga altkäemaksu võtta küll,» nagu ütles Ungari peaminister).

Varsti tulevad Euroopa Parlamendi valimised ja see tähendab, et seniste kartelliparteide aeg saab läbi. Tulevad uued jõud, uued erakonnad – väga erinevad oma vaadetelt, kuid ühtsed selles, et kui tahame olla eurooplased, siis on tähtis lahti lasta senisest Euroopa korraldusest ja luua tõeline riikide liit, kus otsustajateks on liikmesriigid.

SEEGA, KUI TAHAME olla koos Euroopaga, ilma et oleksime Euroopa sõnakuulekas sulane või pärisori, tuleb hääletada ka Eestis uut Euroopat toetavate poliitikute ja poliitiliste jõudude poolt.