Vallajuhid, miks te lollitate õpilasi? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MINU MÕTTELENNU ajendiks on Hendrik Aguri 21. märtsi Sakalas ilmunud lugu «Vallajuhid, ärge lollitage õpilasi». Selle loo pealkiri on järsk ning sisu ärritav, kuid see-eest virgutav. Eeldan, et see oli autori taotlus.
Järgnev kirjatükk ei ole kindlasti vastulause. Pigem tuleb seda käsitleda teemaarendusena.
Üheksakümnendate algul oli mul suurepärane võimalus õppida riigivalitsemise, sealhulgas hariduskorralduse põhimõtteid piiri taga. Hiljem olen ühel või teisel moel jalga Maarjamaa hariduskatedraali ukse vahel hoidnud.
Paraku peame tõdema, et viimase 30 aasta jooksul on Eesti hariduskorraldus ja koolivõrk euroopalikest põhialustest kõrvale kaldunud, mistõttu on intriig riigi ja kohaliku omavalitsuse vahele paratamatult sisse kodeeritud. Seetõttu ei ole õiglane ega paslik vallajuhtidele näpuga viidata.
MILLES SEISNEB paratamatu vastuolu riigi ja kohalike omavalitsuste huvide vahel?
Haridussüsteemi võib vaagida mitme nurga alt, kuid alljärgnevalt peatun mõnel peamisel vana Euroopa põhimõttel. Need on vajaduspõhisus, sidusus, paindlikkus ning põhimõte, et 18-aastane on täiskasvanu.
Alustame viimati mainitust. Nii meil kui mujal on seadusepügalates kirjas, et 18-aastaseks saades omandab inimene täieliku teo- ja õigusvõime. Haridussüsteem peab tagama, et noor saab täiskasvanuks saades eluteele kaasa vajalikud teadmised ja oskused, et edaspidi ise toime tulla. Piltlikult öeldes lööb ta vanematekodu ukse oma selja tagant kinni.
KAS MEIL on nii?
Maarjamaa tütred ja pojad lõpetavad keskkooli keskmiselt 19-aastasena, paljudel on suisa 20. eluaasta terendamas. Vähesed teavad oma edasisi valikuid, enamasti viiakse dokumendid sisse mitmesse ülikooli ja mitmele erialale. Terve akadeemilise aasta jagu on riigil noored töökäed jõude, tunduvalt saaks kokku hoida ka pedagoogilist ressurssi.
Olin selle sajandi algul asjaosaline ühe pealinna lähistel asuva keskkooli vormi ja sisu loomise juures. Juba tollal sai juhtkonnaga rehkendatud, et nõuetekohane keskkooli baasõppekava on võimalik läbida kahe aastaga. Otsustasime tol korral siiski veel ajast mitte ette rutata.
Muide, selle kooli direktor on praegu samuti koos Hendrik Aguriga ministeeriumis üldharidust korraldamas.
Vajaduspõhisus on arvatavasti üks haridussüsteemi tähtsamaid osiseid. Teades vajadusi, teame, mida õppida ja mil moel õppimist korraldada.
ARENENUD EUROOPAS jälgitakse vajadust ja nõudlust sisuliselt ööpäev läbi. Selleks on moodustatud püsiüksused, millesse on kaasatud olulised huvirühmad: kutseühingud, tööandjad, ülikoolid, eksperdid. Riikides, kus kõrgharidus on tasuta, ei tule ühiskonna liikmetel mõtessegi, et see võiks teisipidi olla. Igaüks teab, et mida riik õpetab, seda on vaja.
Siin peitub meie konflikti «haridusministeerium versus vallajuht» tuum. Riigi vajadusi saab näha ainult mäe tipust. Vallajuhil on see all orus toimetades ilmvõimatu. Teisalt sunnib meie senine regionaalpoliitika ka kõige progressiivsemat vallajuhti toimima igapäevaelus alalhoidlikult ja tihtipeale ka äraspidiselt. Ehk siis: ega need vallajuhid lollita õpilasi ühti.
KOGEMUSTE OMANDAMINE ja õppimine eluteel on järjepidev ning selle tagab sidus haridussüsteem. Praktiline näide laiast maailmast: olles õppinud elektrikuks, kuid mõne tööaasta jooksul otsustanud saada inseneriks, õpin juurde. Kui leian endas veelgi ambitsiooni hakata teadustööga tegelema, õpin veel juurde.
Meil on mõned üksikud haridusasutused käänulise iseleidmise tee kaudu (mitte aga teadliku riikliku poliitika tulemusena) jõudnud sidusamale koostööle. Minu põgusa kogemuse kohaselt võiks esile tõsta Räpina aianduskooli ja maaülikooli või siis Tallinna tehnikakõrgkooli ja TalTechi. Võib olla veel mõned üksikud koolid või erialad.
KUTSEHARIDUSEL ON Eestis endiselt juures supika lõhn ning mingist sidususest ei saa rääkidagi. Kui kutseharidus oleks sidus haridussüsteemi osa, ei tuleks selline küsimus nagu «Kuidas populariseerida kutseharidust Eestis?» ealeski päevakorda.
Üks maalähedane hüpoteetiline näide: vajaduspõhise ja sidusa haridussüsteemi korral oleks Abja gümnaasiumi piirivalve suuna lõpetanul lisaks gümnaasiumidiplomile taskus piirivalvuri esmatasandi kutsetunnistus. Lõpetanu võiks alustada tööd passikontrolörina ning jätkata õpinguid sisekaitseakadeemias. Karksi-Nuia spordikooli lõpetanu võiks kuulsusrikast kärjääri alustada nii-öelda abitreeneri abina.
ARUSAAM HARIDUSE kvaliteedist on meil samuti üheülbaline ja subjektiivne. Tipphariduse all mõistame peamiselt õpitulemusi, õpetajate võimekust ja entusiasmi, samuti kõikvõimalike suundade ja võimaluste laia menüüd. Sellest vaatenurgast on Eesti haridustase väga kõrge. Meie lapsed on esirinnas kõikvõimalikel rahvusvahelistel mõõduvõtmistel, sealhulgas PISA testis. Kes vähegi on õppinud välismaa koolides, tunneb end seal geeniusena.
Tippharidusega ei ole aga miskit peale hakata, kui õpitut elus tarvis ei lähe. Kui vahelduseks iganädalastele erakonnareitingutele korraldaks mõni uuringufirma küsitluse töötamise kohta õpitud erialal või valdkonnas, siis nendele tulemustele ei julgeks otsagi vaadata. Vähemasti ei ole meil puudust turundajatest ja ärijuhtidest.
Haridussüsteemi paindlikkust vaadeldakse personaalsest ja institutsionaalsest küljest. Indiviidi vaates võimaldab paindlik haridussüsteem ladusat täiend- või ümberõpet.
Lihtsustatud näide: kui rätsep peab elumuudatuste tõttu hakkama kingsepaks, siis ei pea ta uuesti õppima õmblusmasina tööpõhimõtteid, vaid õpib juurde kingsepatöö eripära. Paindlik koolivõrk (institutsionaalne) tähendaks aga seda, et Halliste põhikool avab klassigrupid vajadusel (!) Karistes või Viljandi gümnaasium korraldab keskhariduse omandamist Soomes või Ruhjas.
KUI KEEGI NÜÜD jaksas selle jutu mõttega lõpuni lugeda, jõuab ta loodetavasti samuti järeldusele, et Eestis tagab vajaduspõhise, sidusa ja paindliku haridussüsteemi kõige tõhusamalt riigigümnaasium. Lisaks saaks lõputult veninud integratsiooniprobleem hoogsama lõpplahenduse.
Kui vaadata olukorrale otsa üldisemalt ja pragmaatiliselt, tuleks gümnaasium integreerida kutseharidussüsteemi. Vähemalt on riiklikult juhitud kutseharidussüsteem nüüdseks oma betooniballasti üle parda visanud.
Viljandi maakonda piisaks ühest gümnaasiumist-kutsehariduskeskusest, mis korraldaks vajaduspõhist õpet Viljandis, Vana-Võidus, Olustveres, Suure-Jaanis, Karksi-Nuias või ükskõik millises maakonna nurgas, kus elulised vajadused seda nõuavad. Kas see on ilus unistus või pigem kättevõtmise asi?