Naiselik ja õige pisut riukalik

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Noor näitlejanna Leila Säälik esitamas omakoostatud luulekava «Inimene otsis inimest». Karl Adra innustusel korraldati Ugala vanas majas Jakobsoni tänaval sageli luuleõhtuid, mida ka publik oskas hinnata.

FOTO: Erakogu

Leila Säälik on Ugala laval olnud ligi viiskümmend aastat. Ta on mänginud sadu rolle heades, keskpärastes ja kehvapoolsetes lavastustes ning teinud seda ikka hästi, laskumata kunagi allapoole oma taset.

Hetk praegu Ugala kavas oleva lavastuse «Grace ja Glorie» proovist.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Leila Säälik on Ugala suur täht, näitleja, kelle pärast teatrisse minnakse.

Kust on pärit tema mitte-eestlaslik sisemine jõud ja daamilikkus? Kust mujalt kui esivanematelt Saaremaalt ja kaugest Poola aadlisuguvõsast.

Aitäh Pansole!

Eesti näitlejakoolituses mõjukas mees Voldemar Panso pani oma hinnangutes mõnikord suurepäraselt puusse. Nii olevat ta lavakunstikateedri sisseastumis­eksamitel Leila Säälikut nähes öelnud, et selle tüdruku ümber on hall udu. (Samasse rubriiki kuulub Panso hinnang oma tudengi Aarne Üksküla kohta, kes oli tema meelest ühekülgne nagu postmark.)

Igatahes lavakasse Leila Säälik ei pääsenud ja hakkas õppima Viljandi kultuurikoolis. Sealt polnud Ugalasse pikk maa. Viljandi teatril oli kõvasti vedanud.

Vägi sees

Leila Sääliku sõbranna, temaga koos Ugalas alustanud ja seal pensionile minekuni mitut tehnilist ametit pidanud Elgi Kose meenutab veel tänagi Leila mängitud Katharinat «Tõrksa taltsutuses»: «See oli kõige vingem Katharina, keda ma iganes näinud olen. Tal kohe oli selline vägi!»

Noor ja andekas näitlejanna oli ka väliselt imekaunis. (Kas Ugalas oli tollal üldse meest, kes Leila Säälikusse salamisi armunud poleks olnud?)

Luule Komissarov meenutab aega, mil Leila Säälik polnud veel nii tuntud nagu hilisematel aastatel.

«Leila on olnud terve elu Ugalas. Mina töötasin algul Tallinnas noorsooteatris. Millegipärast ei jäänud Leila Sääliku nimi meile hästi meelde, kuigi see on ju igati kena nimi. Rääkisime siis omavahel: «Noh, see ilus näitlejanna Viljandist.» Väga kihvt on teda vaadata: oma ea kohta on ta ikka veel väga kaunis.»

Üks peaosa järgnes teisele, kodus kasvas kolm väikest last. Kõik tolle aja tuttavad kinnitavad nagu ühest suust, et Leila Säälik oli väga hea ema. Ning on seniajani, lisaks hea vanaema. Kes Leila Säälikut vähegi lähemalt tunneb, see teab, et laupäeva hommikul on talle helistada ebaviisakas, sest siis on lapselastel vanaema juures pannkoogihommik.

Pole kunagi võlts

Teatrikriitik Enn Siimer ütleb Viljandi esinäitlejannast rääkides, et tema muudab eriliseks ja meeldejäävaks isikupära.

«Mul on praegugi kõrvus tema omapärane murduv hääl, mis on aja jooksul muutunud küll pehmemaks, kuid ikkagi säilitanud eripära. Või tema silmad — ta võib pikalt vaikides publikusse vaadata, aga saalil ei hakka igav, sest pilgus peitub palju, selles peegelduvad kangelannas tunglevad tormid,» arutleb ta.

Siimeri meelest on märkimisväärne ka see, et Leila Säälik on üks neist vähestest Ugala väljapaistvatest näitlejatest, kes on jäänud oma koduteatrile truuks nii headel kui halbadel aegadel.

Pikki aastaid Vanemuise esinäitlejanna olnud Herta Elviste ütleb oma Viljandi kolleegi iseloomustamiseks kaks sõna: «Väga andekas!»

Ta lisab, et oli ise alati rakkes ega ole seepärast kõiki Leila rolle näinud, aga need, mida ta on näinud, on olnud suurepärased.

«Ühes teatris töötamine pole teda vähimalgi määral piiranud. Mul on niisugune tunne, et kui ta kusagil lavale läheb ja rolli teeb, võtab ta omaks selle teatri, kus ta mängib, ta armastab siis seda teatrit. Ta ei valeta.»

Ka Ugala kunstiline juht Indrek Sammul selgitab Leila Sääliku fenomeni eelkõige kaasaantud tõetunnetusega. «Leila võib liikuda ükskõik mis suunas, aga ei muutu kunagi võltsiks. Samas on tal mingi inimlik taust ja kogemus, mis tuleb lavale kaasa. See annabki talle väe. Lisaks on ta väga mitmekülgne ega ole kunagi stampides kinni.»

Et Leila Säälik otsustas omal ajal Viljandi kasuks, on ta paratamatult jäänud otsekui väiksema ringi näitlejaks. «Paljud on öelnud, et oleks ta olnud omal ajal Draamateatris, oleks sama kaliibriga nagu Ita Ever. Omal ajal, kui ta suuri rolle mängis, teadis teda kogu Eesti. Kui inimesed jäid rohkem teleka ette, jäi ka tema töö natuke Viljandi-keskseks,» arutleb Indrek Sammul.

Nüüd teeb Leila Säälik kaasa populaarses teleseriaalis «Pilvede all» ja Luule Komissarovil on hea humoorikalt seletada: «Ta ikka päris, kuidas ma suudan sõita «Õnnesse» bussiga ja miks ma seda tüütut asja teen.

Tere tali, nüüd sõidab ta ise samamoodi «Pilvede alla»!»

Väike kurat silmanurgas

Elgi Kose nendib, et pärast seda, kui ta pensionile jäi ja suurema osa ajast Abja-Paluojal maakodus veedab, on vähe neid, kes sinna jõuavad.

«Aga Leila tuleb ikka. Lähen talle bussipeatusse vastu, talvel tõukekelgu ja suvel jalgrattaga.»

Sõbrannadel on omamoodi huumorimeel, mida teised ei pruugi mõista ja mis mõnikord näib lausa vaimustavalt lapselik.

Elgi Kose meenutab, kuidas temalt enne abikaasa, pikka aega Ugalas direktoriametit pidanud ja näitlejana töötanud Enn Kose juubelit päriti, millist muusikat too armastab.

«Mõtlesime Leilaga, et võiks öelda, et talle meeldivad Leida Sibul ja Hilda Koni,» nimetab ta duetti, kes praeguste noorte ja keskealistegi meelest peaks lõplikult ajast ja arust olema.

Nali jäi tegemata, aga Elgi Kose ja Leila Säälik panid sauna küdema, istusid Kosede suvemaja õuel ning laulsid Sibula ja Koni laule ja naersid, nii et küla kajas. Elgi Kose täpsustab, et tegelikult oli kuulaja küll vaid naabrimees, kui too üldse juhtus kodus olema.

Seni viimases töös «Grace ja Glorie» Ugalas koos Leila Säälikuga üles astuv noor näitlejanna Kadri Lepp ütleb, et tal on kuulsa lavapartneriga väga hea klapp.

«Me sobime omavahel. Kas on meil ühine veregrupp või on asi hoopis tähemärgis, aga me võngume kuidagi samadel lainetel. Leilaga on meil hästi mõnusaid jutuajamisi. Selliseid spontaanseid, kas siis enne etendust või pärast seda. Leila on uhke naine. Heas mõttes. Tark, väga naiselik ja samas natuke riukalik, väike kurat silmanurgas. Ühel hetkel võib ta paista eemalolev ja uhke ning siis itsitada mingi totaka asja üle nagu väike plika. Vägev naine! Imetlen ja austan teda väga!»

Luule Komissarov nendib, et paljude suurte rollidega teatriajalukku läinud kolleeg on inimesena vastuoluline.

«Ta võib olla ääretult hea ja hoidev, aga kui talle miski ei meeldi ja on vastukarva, siis tema silma alla sattuda ei taha! Me oleme vaielnud mingite asjade üle, aga suurt vastuolu ei ole meil kunagi olnud.»

Luule Komissarov on kurb kolleegi teatrist lahkumise üle. «Niimoodi pauh otsustas — see on Leila. Kahju, sest ta on väga hea näitleja. Ütles mõnikord mullegi: «Lull, kuule, äkki sa teed hoopis nii?» Need olid alati arukad märkused.»

Indrek Sammul hindab, et Leila Säälikul on tarkust ka elust mõnu tunda ja puhata. Ta ei tööta ennast puruks.

«Kui Leila tunneb, et kõike on liiga palju, astub ta korraks kõrvale. Siiski usun, et saame teda Ugala laval mõnes uues rollis veel näha.»

Indrek Sammul tahab väga, et Leila ennast oma Saaremaal hästi ja mõnusalt tunneks, saaks lugeda ja niisama elust rõõmu tunda.

Homsel juubelisünnipäeval soovivad paljud näitlejanna ande austajad talle mõttes õnne ja tervist ning unistavad uuest kohtumisest teatris.

ARVAMUS
Roman Baskin,
lavastaja

Olen töötanud koos paljude tippnäitlejatega. Leila Säälikuga on mul üks koostöökogemus — film «Vana daami visiit».
Ta on hämmastavalt nõtke näitleja, lavastaja jaoks parimas mõttes väga hea materjal: isiksus ei kao, kuid on samas voolitav. Mina panen ta ilma igasuguse kõhkluseta Järveti, Üksküla, Everi ja teiste suurtega ühte ritta.

TUNNUSTUS
Hiilgavalt suuri rolle mänginud Leila Säälik on pika lavatee jooksul saanud palju tunnustust.
• Viimasest ajast on kaalukaim teatriliidu parima näitleja auhind 2003. aastal Loviisa rolli eest Hella Wuolijoe «Niskamäe kirgedes» ja Ema osa eest Urmas Lennuki näidendis «Rongid siin enam ei…».
• 2006. aastal andis vabariigi president talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Allikas: «Sakala»

Tagasi üles