Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2019/03/29/11907157t1h0161.jpg)
«Kui mainid näiteks teadusmaailmas, et Paul Firnhaber elab Eestis, arvavad inimesed, et sa teed nalja.» Nii räägib dokumentaalfilmi «Surmatants» autor Vaiko Edur. Saksa juurtega Ameerika antropoloog, kirjanik ja kultuuriväärtuste kollektsionäär R. Paul Firnhaber on selle äsja valminud filmi peategelane.
82-aastane Firnhaber on elanud ja töötanud viiel kontinendil. Tema eriala on eelajalooline kunst. Erialase töö kõrval on ta 60 aasta jooksul kogunud muljetavaldava kollektsiooni artefakte ja tegelnud ka ise loominguga. Ta on autoriteet koopamaalingute uurijate seas. Doktoritöö tegi ta šamanismist. Fotograafia on osa tema tööst, tema fotosid on eksponeeritud näitustel kogu maailmas – nii New Yorgi moodsa kunsti muuseumis kui pisikestes kohvikutes.
Tosin aastat tagasi otsustas USA-s Colorados elav Firnhaber rajada Viljandimaale Uue-Karistesse suvekodu. Varsti kolis ta päriselt Eestisse. Ta leidis Viljandist endale 150 aasta vanuse maja ja tõi koduosariigist siia ka oma kollektsiooni.
Öelda selle kollektsiooni kohta «rabav» tähendab selle alahindamist. Kõik, kes Firnhaberiga kas või korraks kokku on puutunud, leiavad nagu ühest suust: ta on Viljandi ime. Mees, keda hoides ja tutvustades ei teagi täpselt, kuidas käituda. Ning lõppude lõpuks on raske öelda, kas rabavam on tema kollektsioon või ta ise – tema teadmised näivad olevat sõna otseses mõttes ammendamatud.
«Minu filmi pealkiri oli alguses «Maailmamees väikelinnas», aga mõistsin kohe, et see teema ei mahu 27 minuti sisse ja pean keskenduma millelegi konkreetsele,» kõneleb Vaiko Edur. «Pauli potentsiaal on tema teadmised. Ma usun, et teda ei ole Eestis veel lihtsalt avastatud, aga ta väärib omaette muuseumi. Kui Viljandi tahaks turistide voolu suurendada ja nende linnas viibimise aega pikendada, siis kunstimuuseum Pauli kogudest elavdaks kindlasti kohalikku majandust, tooks juurde välisturiste ning mis peamine, annaks meie Eestile suure kunstilise ja etnograafilise lisaväärtuse. Seni aga saavad kõik viljandlased minna lahkesti kaema väikest Imagi galeriid, mida Paul oma maja teisel korrusel peab.»
Firnhaberi kodugalerii ootab kõiki huvilisi. Külastusaeg tasub enne kokku leppida. Eduri filmi, pealkirjast hoolimata vägagi elujaatava «Surmatantsu» esilinastus tele-eetris on täna kell 22.30 ETV 2-s.
Kunstiteadlasele ja Kondase keskuse perenaisele Mari Vallikivile meeldib, et Vaiko Edur leidis filmile keskse telje ehk Surmatantsu motiivi. Tänu sellele ei valgunud see laiali, mis nii mitmekülgse inimese portreefilmiga oleks võinud vabalt juhtuda.
«Saan aru, et Vaikol oli kole keeruline valikut teha, sest film oleks võinud sama hästi keskenduda Pauli kaljujooniste uurimise ekspeditsioonidele, moefotograafiale, põhjapõtrade ja piisonite hävitamise kujutamisele kunstis.»
Tal on esimene kohtumine Firnhaberiga hästi meeles. See oli veidi üle kümne aasta tagasi, kui too astus sisse Kondase keskusse. «Jäime kuidagi juttu ajama ja kohe sai selgeks, et ta pole tavaline jutukas ameeriklane. Igal juhul olime vestluse lõpus kokku leppinud, et ta teeb 2008. aastal Kondase keskuses oma fotodest näituse. Tagantjärele mõeldes toimis tema kunstipäraste Viljandi uste fotonäitus hea metafoorina, sest mõne aasta pärast avaski Viljandi talle oma uksed.»
Kui käisin mõned head aastad tagasi esimest korda Paul Firnhaberil külas, sain kultuurišoki, mis pole seniajani päriselt lahtunud. Olin liikunud tema kodus napilt meetri jagu, aga tundsin end juba nagu mingis ebareaalses maailmas. Seal olid esemed, milletaolisi olin harjunud nägema Lõuna-Euroopa muuseumides paksude klaaside taga.
Pisut hiljem, kui valmiva loo tarbeks oli vaja täpsustada pildiallkirju, sain Firnhaberiga uuesti kokku. Nelja-viie allkirja peale läks oma paar tundi. Kuid missugust tundi! Firnhaberi põnevast ja detailsest jutust oleks saanud kohe järgmise loo. Ja siis järgmise. Ja niimoodi ei tea kui kaua.
Täpselt sama efektiga puutus kokku Vaiko Edur, kes kuulis palju lugusid, mis filmi kuidagi ei mahtunud.
«Kohati oli väga raske filmi teha, sest publik ei suuda ekraanilt ju kogu aeg aktiivset teksti vastu võtta, on vaja leida puhkepause nii kõrvale kui silmale,» räägib ta. «Paar korda isegi ütlesin Paulile, et kas ta saaks natukene, kas või paar minutit, rahulikult ja ilma rääkimata istuda või toimetada. Üsna pea sain aru, et see on lootusetu palve. Paul on väga jutukas ja kõik tema jutud on äärmiselt huvitavad. Lihtsalt kuulad, suu ammuli, ja mõtled, et kuidas selline inimene siia väikelinna ära on eksinud.»
Edur ei peatunud filmis näiteks Firnhaberi sõprusel Martin Luther Kingiga, kes kirjutas tema raamatule eessõna, mis rääkis rassilisest diskrimineerimisest.
«Päris huvitav lugu kaasnes eessõna üleandmisega, kui nad kohtusid Chicagos ühes vallatu nimega baaris. Nelja päeva pärast langes King Memphises atentaadi ohvriks ...» jutustab ta.
Veel rõhutab Edur, et Firnhaber on kõige muu kõrval väga andekas fotograaf. «Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks on koopamaalingud ja kaljujoonistused ning neid on ta üles pildistanud rohkem kui 30 000 korral. Aga need fotod pole lihtsalt teaduslikud jäädvustused, vaid kunstiteosed omaette. Samuti on ta teinud dokumentaalfotograafiat ja ajakirjadele kujundusi, see tema loominguline pool ongi ehk enamikule teadmata.»
Siis jutustab Edur loo, kuidas Firnhaberi kogumiskirg õigupoolest alguse sai. See juhtus ülikoolipäevil, kui tudeng Firnhaber sattus kodu poole kõndides ühe XIX sajandi kunstist huvitunud arsti maja ees hoovimüügile. «Laudadele oli toodud hulgaliselt vanu raamatuid ja graafikat. Iga raamatuvirn maksis 50 senti ja Paul kulutas seal viis dollarit. Hiljem valmistas talle ainult suurt peavalu, kuidas need raamatuvirnad koju vedada. Kogu vaev tasus end aga kuhjaga ära, sest väljamüügilt soetatud varanduse hulgas oli 300 Gustave Doré originaalpuugravüüri. Sealt saigi alguse Pauli kogumiskirg, mis saadab teda seniajani.»
Viljandis võib näituse avamisel enam-vähem kindel olla, et kohale tuleb ka Paul Firnhaber. Mari Vallikivi on vahel mõelnud, et küllap tal on seal üpris igav – ta ei saa ju eriti aru, mida räägitakse. Siiski loodab ta, et Firnhaber tunneb ennast Viljandis hästi.
«Ta on ju just Viljandi oma elukohaks valinud ja korduvalt rõhutanud, et Lõuna-Eesti on talle meelepärasem kui Põhja-Eesti. Teda ei ole siia toonud päritolu, abielu, töö ega muu põhjus. Küllap siis oskab ta kõike rahulikult võtta. Ja ega ma tõesti mäleta, et Paul oleks midagi või kedagi kunagi kirunud, isegi kui tal on probleeme olnud. Vastukaaluks: Viljandis elab ja toimetab ka üpris rahulolematuid välismaalasi. Paul on kahtlemata üks tolerantsemaid ja humaansemate vaadetega inimesi, keda tunnen.»
Imagi galerii on Vallikivi arvates kui Viljandi eksootika varakamber. «Ei usu, et seal palju kohalikke käinud on, põhiliselt tullakse ikka väljastpoolt,» räägib ta.
Vallikivi lisab, et Firnhaberil on Tartu tänaval armas väike aed, kus kasvavad lilled, mõned marjapõõsad ja õunapuud. «Igal sügisel kordub üks ja sama: ta räägib ja näitab ka kätega, milline tohutu saak tal on. Suur vaimustus oma asjadest on talle väga omane.»
Paul Firnhaberi kõrvalmajas elab Urmas Tuuleveski. «Kui eestlane ütleb, et naabreid ei valita, siis võib enamasti arvata, et pahandus hoovis. Meil on küll naabriga vedanud,» kõneleb ta. «Ei sega Paul meid, ei meie teda. Ta paneb hommikul vara köögis laualambi põlema ja töötab hiliste õhtutundideni. Kui mõnikord juhtub, et köögist tuld pikalt ei paista, siis uurime, kas kõik on ikka korras. Kui hoovis kokku saame, teeme ühistest huvidest juttu. Toome vanu vaipu vaadata või arutame, kuidas talutooli parandada. Kui Paulil saab uus näitus üles, kutsub ta ikka vaatama.»
TAUST
- Sündinud ja üles kasvanud Ameerika Ühendriikides Indianapolises.
- Suurem osa elust on möödunud reisides.
- Kultuuriajaloolane, kirjanik ja fotograaf.
- Esimesed fotod tegi 12-13 aasta vanuses, esimene 35-millimeetrine kaamera on tal seniajani alles.
- Temalt on ilmunud 13 raamatut ning artikleid ajakirjades ja antoloogiates.
Allikad: R. Paul Firnhaber, Kondase keskus