Eero Reinu vaatab elule silma

Eero Reinu arvab, et elus ei tohi karta edasi liikuda ja otsida. Võib-olla ei leiagi muidu seda õiget ametit, milles sa osav ja õnnelik oled. Foto: Ove Musting

Holstrest pärit ja Viljandis koolis käinud Eero Reinu (35) on saanud avalikkusele tuttavaks kui rekorditest jutustava telesaate «Eesti kõige-kõige» juht, kes ei pelga ka ise mõnda saates käsitletavat ala järele proovida.

Erinevalt paljudest teistest telenägudest pole ekraanile pääsemine olnud Eerole elulise tähtsusega, ehkki mõningast edevust ta ei salga. Tegemist oli pigem asjaolude kokkusattumusega, nagu on ta elus juhtunud varemgi.

Saate tuumikmeeskond koosneb nimelt tema kauaaegsetest sõpradest ja niisuguse telesaate idee hakkas meeste peas idanema kord ühisel piknikul.

Nõnda peabki Eero ennast esiplaanil olevaks taustajõuks. Samas ei pakutud saatejuhi rolli Eerole päris huupi, sest aastate eest oli ta teinud paari TV3 noortesaate juures kaameraproovi.

Nüüdseks on tema juhitav saade olnud eetris kaks sügis- ja ühe kevadhooaja ning väga võimalik, et jätkub tulevikuski. Selle aja jooksul on vaatajate ette toodud üle saja üht- või teistpidi põneva ja kummalise Eesti kõige-kõige ning Eero usub, et teemadest puudu ei tule.

Rekordid peituvad tavalises elus

Saates kajastatavate teemade leidmiseks on peamiselt kolm võimalust: inimestelt tulev tagasiside ja soovitused, ümbrusest ehk siis internetist ja meediast ammutatav info ning kui sellest väheks jääb, arutleb tiim mõttetalgutel, mis võiks vaatajat huvitada.

Seda, et inimesed telemehi suvaliste vihjetega üle ujutavad, pole Eero Reinu sõnul juhtunud. Teinekord tuleb ka selliseid pakkumisi, mis pole piisavalt põnevad või atraktiivsed, et neist saaks telesarja huvitava klipi. On ju sealgi omad reeglid.

Aga on ka niisuguseid kõige-kõigesid, mis võtavad tõesti suu lahti: näe, ongi selline inimene või fakt! Konkreetset «ahhaa!»-näidet ei kipu ta aga tooma.

«Pealtnäha tundub meie elu ju lihtne: kõigil on oma amet ja oskused, mis kõrvaltvaatajale tunduvad lihtsad ja argised. Aga kui satud neid lähemalt nägema, siis mõistad, et tegelikult nõuab iga amet väga spetsiifilisi oskusi ja teadmisi,» räägib Eero saadet tehes kogetust. Ning lisab: «Eesti inimesed on toredad!»

Eero arvates ei ole Eesti väiksus seesugusele saatele materjali leidmisel takistuseks, sest igapäevaelus on väga palju asju, mida saab mõõta ja huvitavaks mängida. Kas või tavalised tänavad. Peab lihtsalt oskama neid õige nurga alt vaadata.

«On su enda valida, kas sammud läbi elu pilk maas või teed seda avatud silmadega, võttes vastu kõik põneva, mida elu pakub, ning suhtudes ümbritsevasse maailma positiivselt,» demonstreerib Eero optimistlikku mõtlemist. Ta ise elab viimasel ajal just selle kreedo järgi.

Keskkoolist mõjutusi kogu eluks

Pärast põhikooli lõpetamist Holstres asus Eero Reinu elama Viljandisse vanaema juurde ning uueks kooliks sai tollane Viljandi 4. Keskkool, praegune maagümnaasium.
Kuna Eero oli üsna varases nooruses — kõigest 13aastasena — saanud nuusutada tollase õpilasmaleva õhku ning enamik kaaslastest olid seal paar-kolm aastat vanemad, siis polnud mingi ime, et ka keskkooli astudes lävis ta rohkem endast vanematega. Pealegi olid osa neist malevaajast tuttavad.

Juba kooliajal paistis ta silma aktiivsusega ega jäänud naljalt ühestki kooliüritusest kõrvale või õigemini osales ise nende korraldamises.

Kooliajale tagasi vaadates arvab Eero praegu, et kõige rohkem mõjutas tema edasisi tegemisi Reet Sinimaa juhitud kooliteatris kaasalöömine. «Just tänu Reedale on kooliaeg unustamatu,» tõdeb ta.

Kooliteatri tegemistest mõjutatuna proovis Eero astuda Tallinna lavakunstikateedrisse. «Ega ma ise ka täpselt teadnud, mis see lavaelu endast kujutab, aga tahtmine sinna minna oli. Et ma päris esimeses voorus välja ei kukkunud, on kokkuvõttes süda rahul,» nendib ta praegu.

Segane aeg lõppes restorani köögis

1983. aastal, keset Nõukogude Liidu stagnatsiooni esimesse klassi läinud Eero koolilõpp jäi Eesti vabanemise järgsesse segasesse aega, kus keegi täpselt ei teadnud, mida peaks õppima või tegema. Ühtpidi oli kõrgkoolides juba tihe konkurents, teistpidi oli veel säilinud nõukogude ajast pärinev muretus homse päeva ees ja kõrgkool oli paljudele endiselt lapsepõlve pikendus.

Nii oli ka Eero Reinuga. Samal ajal kui paljud temaealised üritasid pääseda juuraosakonda ja osalesid väga tihedatel katsetel, läks Eero ilma märkimisväärse konkursita Tallinna pedagoogilisse instituuti sotsiaaltööd õppima. Paraku ta lõpetamiseni ei jõudnud, vahetas eriala ja asus samas koolis raadiorežiid õppima. Seegi jäi pooleli, sest elumere lained lõid üle pea.

Saanud ühel hetkel aru, et tuleb siiski leida amet, mis ära toidaks, läks ta teeninduskooli kokaks õppima. Tegemist polnud huupi tehtud valikuga, sest Eero vanaema on saanud kokandushariduse sõjaeelses Eesti Vabariigis, ema aga õppinud sama nõukogude ajal.

«Seega oli mul kodus kaks näidet eri koolkondadest,» tõdeb mees. Pärast kaheaastast õpinguperioodi töötas Eero kolm aastat kokana viie tärni restoranis Stenhus Tõnis Siiguri käe all.
Ehkki kokatöö Eerole meeldis, ei sobinud spetsiifiline töögraafik tema elustiiliga ja ta

vahetas ametit.

«Lapsepõlves oli küll mitmesuguseid unistusi, kelleks võiks saada, kuid ühest kirge mingi ala vastu pole olnud,» arutleb Eero selle üle, miks ta on proovinud nii erinevaid asju. «Arvan, et elus ei tohi karta edasi liikuda ja otsida. Võib-olla ei leiagi muidu seda õiget ametit, milles sa osav ja õnnelik oled,» ütleb ta, tunnistades samas, et austab inimesi, kes juba eelkoolis teavad, mida tahavad, ja sihikindlalt selle poole liiguvad.

Suhtlemine ja korraldamine sobivad

Ometigi on Eero Reinu tegemised pärast kokaelu liikunud ühes ja samas suunas, mille saab kokku võtta väljendiga «meelelahutusürituste korraldamine».

«Töö kokana kasvatas organisatoorset poolt ja pingetaluvust ning kõike muud, mis sellega seondub,» hindab ta ise.

Juba kokatöö kõrvalt oli ta mõne aasta ohjanud suvise suurürituse «Õllesummeri» lavasid ja tänu tutvustele pakuti talle sealsamas suuremat tööd: tulemuseks kolm aastat «Õllesummeri» programmijuhi ametit. Sellele järgnes üle nelja aasta tööd üritusturundusfirmas Kuusk. Nüüdseks on ta poolteist aastat teeninud leiba Solarise keskuse turunduse projektijuhina.

«Ju mulle see suhtlemine, korraldamine ja majandamine meeldib. Tegelikult on suur rõõm, kui asjad õnnestuvad, ja see panebki tegutsema,» mõtiskleb ta.

Viljandit ei ole unustanud

Kuna kõrgkooli lõputunnistust pole Eero Reinul seniajani, ei pea ta sugugi võimatuks, et alustab mingil hetkel uuesti õpinguid, siis aga juba sellel alal, mida õigeks peab.
Samas ei tähtsusta ta haridust näitavat paberit üle: teadmised on olulised, aga seda on ka suhtlemisoskus ja kokkusattumused. «Kui sa oled ettevõtlik ja tubli ning oskad suhelda, siis leiad kontakte ja saad elus hakkama,» räägib ta.

Viljandimaaga on Eerol senini tihe seos, sest juured on sügaval ja lähedased elavad endiselt siin. Vähemalt kord kuus üritab ta ikka autorattad lõuna poole keerata. «Kui Tallinna silt selja taha jääb, tulevad kohe teine rütm ja tunne sisse. Rahulik ja mõnus on,» hindab ta.

Kõrvaltvaatajana tundub talle, et Viljandi on mühinal arenenud ning kultuuriakadeemia on saanud linna oluliseks kaubamärgiks.

Kunagi Viljandisse tagasi tulemist praegu Nõmmel elav Eero ei välista, kui vaid töö seda võimaldab. Kihku suurlinna melu järele tal pole, see on jäänud aastate taha.

Kui praegune teletöö peaks otsa saama, pole üldse kindel, et Eero teleekraanil jätkab, sest see on vaid üks tegevus põhitöö kõrvalt. «Et pere on mulle väga tähtsal kohal, ei taha ma ennast selle arvelt teostada,» räägib kolme- ja nelja-aastase tütre isa. «Pigem jäägu mõni asi tegemata või mõnes kohas käimata.»

ARVAMUS

MONIKA JÜRJENS,
kooliõde ja peretuttav

Tean Eerot juba kooliajast väga aktiivse ja elurõõmsa inimesena, nii et minu jaoks on väga loogiline see, kuhu ta on praeguseks välja jõudnud. Eerole on alati meeldinud esineda.
Ta oli küll meist paar aastat noorem, ent sulandus väga hästi endast vanemate hulka, mis keskkooli ajal pole just tavaline. Kuigi vahepeal on tal olnud ka keerulisemaid aegu, on ta suutnud positiivse oleku säilitada.