Alkoholiaktsiisi langetamine ei pruugi olla hea mõte

Alkoholipood Eesti-Läti piiril. Foto: Mailiis Ollino

(Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi ajaveebist.)

ODAVA ALKOHOLI toomine Lätist vähendab maksutulusid ning tekitab pahameelt. Vastukaaluks on pakutud aktsiiside langetamist, kuid see võib ­oodatud tulu asemel tuua hoopis tervisekahju.

Piirikaubandus on iseenesest levinud nähtus kõikjal, kus piirid valla. Tunduvalt vähem on näiteid aktsiiside langetamisest, kuid need vähesed räägivad pigem maksulangetuste vastu. Piirikaubandust see meede kusagil kaotanud ei ole, küll aga on kaasnenud tervisekahjud.

Kõige kujukam näide pärineb 2004. aastast, mil Euroopa Liidus kaotati eraviisiliselt üle piiri toodava alkoholi kvoodid. Rootslased said nüüd tuua piiramatult odavat alkoholi Taanist, taanlased omakorda veel odavamat Saksamaalt ning Soome olukorra tegi eriti keerukaks tükk maad madalama hinnatasemega Eesti liitumine Euroopa Liiduga.

IGA RIIK NEIST kolmest reageeris veidi erinevalt ning ka tulemused olid erinevad.

Soome vähendas alkoholiaktsiisi kolmandiku võrra. Selle tulemusena suurenes alkoholimüük Soomes seitse protsenti, millele lisandus veel Eestist sissetoodud alkohol, nii et kogutarbimine kasvas 12 protsenti. Alkoholisurmade arv kasvas aastaga 17 protsenti ja kolme aastaga kolmandiku võrra. Sealjuures toimus plahvatuslik piirikaubanduse kasv Soome lõunapiiril, aktsiisilangetused ei suutnud seda ära hoida ega prognoositust oluliselt vähendada.

Taanlased vähendasid alkoholiaktsiisi lausa kahel korral, 2003. ja 2005. aastal, ja kuigi kogutarbimises suurt muutust ei täheldatud, kasvas alkoholimürgistusega haiglasse sattunute arv 26 protsenti.

Rootsi muudatusi ei teinud. Ka Rootsis osutus piirikaubandus suureks probleemiks, sissetoodud alkohol moodustas tipp­ajal rohkem kui kümnendiku kogu ärajoodud alkoholist ning aktsiisitulud kahanesid. Küll aga ei suurenenud tarbimine ega alkoholist tingitud tervisekahjud.

Soome vähendas alkoholiaktsiisi kolmandiku võrra. Selle tulemusena suurenes alkoholimüük Soomes seitse protsenti, millele lisandus veel Eestist sissetoodud alkohol, nii et kogutarbimine kasvas 12 protsenti. Alkoholisurmade arv kasvas aastaga 17 protsenti ja kolme aastaga kolmandiku võrra.

MIS VÕIKS EESTIS juhtuda?

Kõigepealt peaks küsima, mis juhtub alkoholi hinnaga, kui aktsiise langetada. 2018. aasta lõpus uuris KPMG (ärinõustamisettevõte – toimetus) maksumaksjate liidu palvel, kas jaeketid oleksid valmis hindu langetama, kui riik maksuhaaret veidi lõdvendaks. Uuringu tulemuste esitlemisest võis jääda mulje, et jaeketid on nõus hindu üldiselt langetama, ent alati tuleb lugeda ka peenikest kirja. Jaekettidelt küsiti nimelt, kas nad oleksid nõus alandama ühe-kahe võtmetoote hindu õlle ja viina kategoorias. Sellega olid kaupmehed tõesti nõus, kuid ei enamat.

On üpris optimistlik loota, et paari õlle- ja paari viinamargi odavmüük paneks Eesti napsusõbrad hoobilt tee Lätti unustama ning tooks soomlased üle lahe tagasi. Raske on näha ka jaekettide motivatsiooni alandada hinnataset tervikuna.

Vaadakem korraks minevikku. 2017. aasta suvel tõusis õlleaktsiis varasemaga võrreldes üsna järsult, ligi 70 protsenti. Absoluutarvudes tähendas see, et pooleliitrise viieprotsendilise õlle pudeli kohta oli tõus 13,50 senti, koos aasta alguse aktsiisitõusuga kokku 20 senti. Kui palju õlle hind poes tegelikult tõusis? Ligikaudu 50 senti.

2018. aasta aktsiisitõusu järel lisandus sellele veel mitukümmend senti, kuigi aktsiis tõusis vaid neli senti pudelilt. Ning hoolimata asjaolust, et Läti alkoralli oli juba hoo sisse saanud ja võimendatud hinnatõus andis sellele veel hoogu juurde. Jaeketid arvutasid oma juurdehindlust ikka vana valemi järgi ja ei konkurents ega hirm piirikaubanduse ees sundinud neid oma marginaali üle vaatama.

Rahandusministeeriumi ­uuring aktsiisitõusude mõjust Eestile näitab, et jaekettide arvestus osutus õigeks: kui nii mõnigi teine sektor on maksutõusudega pihta saanud, siis jaekaubandusel läheb ikka hästi.

Kasumitaotlust ei saa ettevõttele pahaks panna. Seda enam on raske näha, miks peaks kauplus hindu langetama, isegi kui aktsiis langeb. Kui marginaali ei langetatud varem, kui piirikaubandus oli alles kujunemisjärgus ja seda oli võimalik mõjutada, siis miks peaks seda tegema praegu, kui olukord on stabiliseerunud ja muutused rasked tulema?

Niisiis võib juhtuda, et aktsiisid küll langevad, aga hinnad poes jäävad üldjoontes samaks. Tervisemõju sel juhul ei kaasneks. Paraku ei vähene ka piirikaubandus, sest selle mootor – hinnaerinevus – jääb ju alles. Küll aga kahaneb riigi maksutulu, kuivõrd samade koguste pealt makstakse juba madalamat aktsiisi.

Aga kui hind ikkagi langeb?

Oletame siiski, et alkoholi hinnad poodides langevad. Päris ära ei kao piirikaubandus ka siis: piiripoed on juba ehitatud, nende hinnavõit ei tule ainult aktsiisidest, vaid ka madalatest kuludest, osal inimestest on tekkinud tarbimisharjumus. KPMG optimistlik stsenaarium prognoosib piirikaubanduse osakaalu säilimist kümne protsendi ulatuses.

Kas piirikaubandus väheneb piisavalt, et katta aktsiisimäära langetamisest tulenev auk riigieelarves, on riskantne ennustada. Soomel ega Taanil see 15 aastat tagasi ei õnnestunud.

Piirikaubandus on iseenesest levinud nähtus kõikjal, kus piirid valla. Tunduvalt vähem on näiteid aktsiiside langetamisest, kuid need vähesed räägivad pigem maksulangetuste vastu.

RAHALISEST KAHJUST enam tuleb aga karta tervisekahju. Soome ja Taani näide ennustavad alkoholimürgistuste, maksatõve ja vigastuste ning alkoholisurmade kasvu tervikuna. Eesti varasem kogemus näitab, et kui alkohol läheb sissetulekutega võrreldes odavamaks, kasvab ka tarbimine.

Kuigi piirikaubanduse osa on Eestis tavapäratult suur, ostetakse kolm neljandikku alkoholist Eestist ning see osa muutuks kättesaadavamaks. Seetõttu ei tasu arvata, et Lätist toodud jookide asendamine Eestist ostetuga oleks ainus protsess, mis aset leiaks. Kui kasvab tarbimine, kasvavad ka tervisekahjud, kusjuures kannatajad on suure tõenäosusega just haavatavamad rühmad, kel alkoholiga ühe või teisel moel probleeme.

Ennustamine on, teadagi, tänamatu töö ja lõplik tõde selgub alles tagantjärele. Ent kui tulu on ebakindel ning riskid on seotud inimeste elu ja tervisega, tasub olla ettevaatlik.