Kolm krossi ja peaaegu ooper

Kadunud poja tagasitulek. Motoäss Antoniot (Tanel Ingi, vasakul) võtab vastu isast treener Peeter Jürgens. Foto: Heigo Teder/Ugala

Ott Aardamile on südamelähedane argise asetamine pisut suuremasse ja laiemasse konteksti, lisaks on temas suur kogus empaatiavõimet. Ka «Toru. Krossides läbi elu» on väga aardamlik lugu, mis kordab sama kombinatsiooni ning võimendab seda läbi huumori- ja absurdiprisma.

Lavastuse keskmes on fiktiivses maapiirkonnas elav perekond, kellele mootorratas tähendab umbes sama, mida XIII sajandi mongoli sõdalasele tähendas hobune. Elu keerleb tsiklite ümber ja all, tsiklis on algus ja lõpp. Tsikkel on ühekorraga prohvet ja jumalus, eesmärk ja vahend, eneseteostus ja meditatsioon, õnn ja õnnetus ...