:format(webp)/nginx/o/2019/03/26/11898617t1h5743.jpg)
MINU ARVAMUSLUGU on ajendatud hiljutistest haridusvaldkonna artiklitest nii Sakalas kui ka Viljandi Valla Teatajas. Olen kindel, et see arvamusavaldus toob endaga kaasa pahameeletormi, kuid see on peavoolust teisiti mõtlejate paratamatus.
Viljandi gümnaasiumi vilistlasena olen võib-olla veidi kallutatud, kuid toon pealkirjas esitatud väitele selgeid ja üheselt mõistetavaid argumente.
Enne veel, kui saame analüüsida, mis kool pakub Viljandimaal parimat haridust, peame kokku leppima, mis kriteeriumide alusel me kvaliteeti hindame. Selge on see, et kui võtta mõõdupuuks õpilaste arv, oleks Viljandi gümnaasium ülekaalukas võitja.
Minul on gümnaasiumi kvaliteedi määramisel olulised märksõnad edasiõppimine, valikuvõimaluste mitmekesisus ja tulemuste stabiilsus.
EESTI HARIDUSSÜSTEEMIS liigutakse üha enam järgmisele haridusmudelile. Esiteks: põhikoolis kõigile ühesugune haridus. Teiseks: keskhariduses peab noor tegema kaks valikut: esiteks kutsekool või gümnaasium ja seejärel, mis eriala või valdkonda süvendatult õppida. Ning kolmandaks: ülikoolis valitakse endale üsna spetsiifiline eriala. See mudel on minu subjektiivsel hinnangul väga hea ja seda tasub edasi arendada.
Tänapäeval on gümnaasiumihariduses 96 kursusest 63 kohustuslikku, mida gümnasist valida ei saa, ja vähemalt 33, mille üle gümnasistil peaks olema võimalus ise otsuseid langetada, kuid paraku väiksemad gümnaasiumid seda pakkuda ei suuda. Samuti on kuulda, et kohustuslikku õppemahtu soovitakse veelgi vähendada. Nii antakse õpilastele rohkem võimalust ise otsustada, mis tagab ka õpilase suurema motivatsiooni õppida ja teadmisi omandada.
/nginx/o/2019/03/26/11898618t1h1590.jpg)
MIKS ON VALDKONNA spetsiifilisus keskhariduses oluline? Siinkohal esindan oma arvamust. Ükski mulle teada olev uuring ei lükka mu seisukohta ümber, kuid samas ka ei kinnita seda.
Nimelt omandavad väikestes gümnaasiumides kõik enam-vähem samad teadmised. Samas Viljandi gümnaasiumi vilistlasel on ette näidata mõnes valdkonnas süvateadmised.
Just süvateadmised tagavad edu ülikooliõpingutes. Noored ei pea võtma lisaks tasanduskursusi, et uue õpetatavaga toime tulla, sest nad on paljud teadmised juba gümnaasiumis väga edukalt omandanud. Vaikimisi ülikoolid ka eeldavad, et noortel on oma eriala õpinguid toetavad teadmised juba gümnaasiumis omandatud.
SAMUTI ON VILJANDIMAA kontekstis tähtis välja tuua statistika, mida noored pärast kooli lõppu teevad. Selgelt on näha, et võrreldes teiste Viljandimaa gümnaasiumidega asub tunduvalt rohkem Viljandi gümnaasiumi õpilasi edasi õppima kõrgkooli. Minule on see selge märk, et Viljandi gümnaasiumi õpilased esiteks soovivad rohkem ülikooli minna ja teiseks saavad sinna ka hõlpsasti sisse.
Küsimusi tekitab, miks nii palju maagümnaasiumide õpilasi suundub edasi kutsekooli. Kas tõesti läheb enamik õppima eriala gümnaasiumihariduse alusel? Pigem ma seda ei usu. Jätkatakse erialal, mida on võimalik ka juba pärast põhikooli õppida, kuid mugav on jätkata oma koolis, sest nii saab lapsepõlve pikendada ega pea karjäärivalikut varakult tegema.
Mind häirib, kui statistikaga manipuleeritakse, ja tahan siinkohal ühe sellise juhtumi välja tuua. Nimelt ilmus 15. märtsil Viljandi valla lehes Helle Sootsi arvamuslugu «Väikese gümnaasiumi kaitseks». Selles esitles Soots statistikat, justkui oleks Tarvastu gümnaasiumi laia matemaatika eksami tulemused paremad kui Viljandi gümnaasiumis.
Tõsi, viimasel aastal see tõesti nii oli, kui keskmine oli Tarvastus 66 ja Viljandi gümnaasiumis 62 punkti. Siin on aga oluline märkida, et kuna eksami sooritas Tarvastus vaid kuus õpilast, tõstis neist parima 95-punktiline tulemus keskmise tulemuse väga kõrgele. Vähem tähelepanuväärne pole asjaolu, et kaks aastat varem oli Tarvastu gümnaasiumi keskmine seitsme sooritaja juures 31 punkti ja Viljandi gümnaasiumis 60. Hariduse kvaliteeti ei näita üheaastane sähvatus, vaid stabiilsus.
KAS VÄIKESED gümnaasiumid tuleks siis kinni panna? Ei, mitte tingimata, kuid sellisel kujul nagu praegu mina neil mõtet ei näe. On ilmselge, et nad teevad ülal loetletud põhjustel oma õppuritele karuteene.
Ainus võimalus väikegümnaasiumid säilitada on luua neist nišikoolid. Näiteks olen teinud Tarvastu gümnaasiumile ettepaneku muutuda foto-, filmi- ja meediakallakuga kooliks. Sellised gümnaasiumid meelitaksid õpilasi ka väljastpoolt kogukonda. See eeldab paraku lisaressursse, mida omavalitsustel ei ole.
Ent kui gümnaasiumiõppes ei suudeta muudatusi teha, on ilmselge, et varem või hiljem need eri põhjustel suletakse. Siinkohal on oluline vaadata Viljandimaad kui tervikut.
Samuti ei tohiks gümnaasiumide ümberkorraldamisel kõlada argumendid, justkui oleks kodulähedane keskharidus oluline või gümnasistid ei mahu Viljandisse ära. Esimene väide on silmakirjalik kõigi nende õpilaste suhtes, kes on valinud keskhariduse omandamiseks kutsehariduse. Need noored elavad kas ühikas või sõidavad päevas maha kümneid kilomeetreid. Keegi ei kurda.
Tõsi, ükski maja ei ole kummist, kuid gümnaasiumikohtade vähenedes konkurents kasvab ja tase paraneb. Kes sellest kaotab? Mitte keegi.
Mis puudutab argumenti, et osa kutseid on omandatavad vaid keskhariduse alusel, siis see ei tähenda, et need õpilased peaksid tulema nõrgemalt tasemelt. Ühtlasi näen siin riiklikku probleemi. Paljud erialad ei peaks tegelikult olema keskhariduse alusel, pigem peaks pikendama kutseõppes õpet ja lisama sinna vaid erialaseid üldaineid.
KOKKUVÕTTEKS VÕIB öelda, et keskhariduse pakkumine ei saa olla ühelegi omavalitsusele ega kogukonnale auasi, kui seda ei pakuta kvaliteetselt. Tähtis on, et omavalitsused ei teeks kodulähedase gümnaasiumiga oma noortele karuteenet.
/nginx/o/2023/04/12/15252539t1h9290.jpg)