70 aastat märtsiküüditamisest

Ando Tulvik

FOTO: Erakogu

25. MÄRTSIL möödub 70 aastat märtsiküüditamisest, inimsusevastasest kuriteost Eesti, aga samuti Leedu ja Läti rahva vastu. Moskva kommunistliku terrorirežiimi genotsiidiakt meie rahvaste suhtes pandi toime Stalini isiklikul juhtimisel. Väljasaatmisele kuulusid meie hulgast tegusamad, keda punarežiim nimetas natsionalistideks, metsavendadeks, riigireeturiteks ...

Eri allikais küüditatute arv varieerub. Ühtede andmete kohaselt saadeti niinimetatud asumisele Eestist 21 570 inimest. Noorim neist oli kolmepäevane imik Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 95-aastane Marie Räägel Abja vallast. Viljandimaalt küüditati Memento Viljandi Ühenduse andmeil 2479 inimest.

SIBERI KARMI TEEKONNA läbi teinud Elli Viltmann meenutab, et oli toona kaheksa-aastane. Ta viidi kodust ära koos isa, ema ja vennaga, kes üsna varsti Siberis suri. Viljandist küüditatute ešeloni ei väljunud. Inimesed sõidutati sõjaväeautodega Valgamaale Puka raudteejaama. Teekonna lõpp-peatus oli Novosibirski oblast.

Elama paigutati küüditatud kohalike juurde. Valitses nälg, arstiabi oli puudulik ja tööle määrati kohalikku kolhoosi. Sundkorras väljasaadetud ei osanud vene keelt, see aga ei huvitanud mitte kedagi. Ise tuli end arusaadavaks teha. Lapsed pandi kohalikku venekeelsesse kooli, oskasid nad keelt või mitte.

Neid asjaolusid kirja pannes tõmban tahes-tahtmata paralleele tänapäeva Eestis käiva lõputu diskussiooniga võõrkeelse hariduse andmise üle.

KÜÜDITAMISE eesmärk oli külvata inimestesse ebakindlust ja hirmu. Nii oli okupatsioonivõimudel end siin kergem kehtestada. Küüditamine lahutas inimesed kodumaast, tihti ka perekonnast. Nad määrati sunnitööle ning allutati ideoloogilisele terrorile. Viimati mainitu tähendas lahtiütlemist oma kodumaast, tõekspidamistest, kultuurist ja rahvast. See tähendab venestamist Nõukogude Liidu kodanikuks saamise sildi all.

Nagu me teame, on juudi rahva vastu teise maailmasõja ajal toimepandud holokaustis osalenuid otsitud, jälitatud ja kohtu alla antud kogu sõjajärgse aja. Küüditamisoperatsiooni «Priboi» elluviijaid aga autasustati ordenite ja medalitega lahinguliste teenete eest. Märtsiküüditamine on inimsusevastane kuritegu Eesti rahva vastu. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on sellised kuriteod aegumatud. Vanasõna ütleb: «Ülekohus ei seisa kotis».

ARVESTADES, et küüditamisest on möödunud inimpõlv ja me oleme taastanud oma riigi, peame eluga edasi minema ja lähemegi. Aga me ei saa ega tohi meie rahva vastu toimepandud kuritegusid unustada. See on üks osa meie ajaloolisest mälust, meie identiteedist. Pealegi ei ole meie ajalugu üksnes kannatuste rada. Olgu siinkohal märgitud kas või meie laulupeod ja meile omariikluse toonud võit vabadussõjas.

Eestimaad eri aegadel valitsenud võõrvõimud on püüdnud meie ajalugu moonutada neile sobivas suunas. Eesti riigi ja rahva huvidele vastavaid otsuseid saab aga teha ainult meie ajalugu tundes ja meie kogemusi arvesse võttes. Seetõttu on oluline, et järgmised põlvkonnad, kes õnneks ei ole pidanud võitlema iseseisva riigi eest, teaksid, mida eelmistel tuli selleks läbi elada.

Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale on oluline hoida meie rahva ajaloolist mälu ja seda on võimalik teha üksnes möödunut meeles pidades. Meenutamaks 70 aasta möödumist märtsiküüditamisest kui inimsusevastasest kuriteost Eesti rahva vastu, samuti austamaks selle ohvriks langenuid, asetame 25. märtsil lilled küüditatute mälestuskivi juurde Viljandis ka Eestimaa Konservatiivse Rahvaerakonna poolt.

Artikli koostamisel on allikatena kasutatud Hilda Sabbo raamatusarja «Võimatu vaikida» ja Leo Õispuu raamatu «Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949» esimest osa.

Tagasi üles