/nginx/o/2019/03/21/11883321t1h46fb.jpg)
METSA TEEMAL arutletakse nii trükimeedias kui mujal. Viimane lugu, mis silma jäi, ilmus möödunud nädalal Sakala arvamusküljel (vaata 13. märtsi lehest «Mine metsa! Tule metsa! Osta metsa!» – toimetus).
Metsaga läheme metsa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunnistan ausalt: varem jätsid need arutelud mind suhteliselt külmaks. «No las raiutakse, jätkub kõigile,» mõtlesin. Aga vist ikka ei jätku. Viljandi lähiümbruses ringi sõi- tes on minu mõttemaailm selle talvega kardinaalselt muutunud.
TOON MÕNE näite.
Kui sõita Tallinna poole, siis Tääksi ristis enne Mudistet käib kõva metsategemine. Tartu teel toimub sama Meleski ristis. Iseenesest tavapärane värk, aga kui heita pilk sellele, mida maha võetakse, läheb meel kurvaks. Tundub, et rahaks üritatakse teha kõike, mis kuidagi kõlbab.
Nimelt: teede äärde ladestatavate puude läbimõõt ei anna kuidagi välja raieküpse metsa palkide mõõtu. Pigem on see peenpuit, mis sobiks Suurele Tõllule või Kalevipojale hambatikuks. Seda nähes trügib vägisi pähe küsimus: kas tõesti on vaja kõik kiiremas korras realiseerida, selmet midagi järeltulevatele põlvedele pärandada?
Praeguse pildi järgi pakun, et järgmine põlvkond ehk veel tegeleb metsatöödega, aga ülejärgmisele tuleb juba hakata seletama, mida metsategemine tähendab.
TUNDUB, ET paigast ära on ka metsade arvestus. Metsaks arvatakse ka lepikud ning pajuvõssa kasvanud endised heina- ja põllumaad. Ega’s asjata pannud maa-amet inimestele südamele, et nood vaataksid oma maamaksuteadet tähelepanelikult, sest osa põllumaad võib olla liigitatud metsamaaks.
Mu enda sugulastel on maamaja ümber lepikut, kust saab küttepuid, aga paberi peal arvestatakse see metsaks. Klassikalises tähenduses on mets minu meelest ikka midagi muud.
Teen ettepaneku, et kui järgmisel korral avaldatakse metsa kohta statistikat, toodaks lisaks liigilistele erinevustele välja ka vanuselised erinevused ning arvataks välja mets, mida ei saa majandada (looduskaitsealad ja muu säärane). On ju teada, et niisugust metsa tuleb järjest juurde. Alles pärast selliseid korrektuure saab Eesti metsadest adekvaatse pildi.
MA EI OLE hakanud roheliste hääletoruks. Oma kodumaa tuleviku pärast ehk selle pärast, mida me pärandame oma järeltulijatele, peaks muretsema iga eestlane.