Kolmikkoalitsioon – kas Eesti Brexit? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VAADATES VIIMASTE päevade sündmuste kulgu Inglismaal, on väga tugevalt tunda, kuidas sealne elanikkond on kaheks jagunenud. Kuid veel tugevamalt on tunda inimeste pettumust ja seda, et praegune tulemus ei ole kindlasti see, mille pärast lahkumise poolt hääletati. Hobi korras poliitikavaatlejana on mul arusaam: väikse grupi poliitikute omavaheline kemplus viis selleni, et suuruselt viies majandus maailmas lahkub toimivatest süsteemidest ilma igasuguse plaanita.
Kahjuks on mul tunne, et samalaadne asi juhtub Eestis. Tunda on väga suurt pettumust võimaliku tekkiva koalitsiooni pärast ja ilmselgelt on inimesed selles küsimuses kaheks rebitud.
PEAMISELT ON kriitikanool suunatud Keskerakonna ja Jüri Ratase pihta. Keskerakond on ju kõneluste juhtiv erakond. Nende alternatiiv oli kaotada ainult peaministri tool, aga samal ajal suurendada oma ametnike hulka, minnes valitsusse koos Reformierakonnaga. Teisisõnu: kõrvalt vaadates tundub, et neil oleks olnud ainult võita.
EKRE on olnud tubli tulija. Kergekäeliste ja populistlike lubadustega on saavutatud suur toetajaskond ning nüüd on avanenud, ma usun, ka talle endale uskumatu olukord: istutakse koalitsiooni moodustamise laua taga. Nüüd tuleb hakata oma lubadusi ellu viima. Seda on põhjust peljata inimestel, kes ei valinud kõnealust erakonda.
MULLE JÄÄB AGA arusaamatuks, miks analüüsitakse nii ebaproportsionaalselt vähe Isamaa tegevust – on ju just tema kogu selle olukorra võimalikuks teinud. Tema tulemus oli 11,4 protsenti häältest, mis teeb riigikogus 12 kohta. Kui vaadata aga Isamaa poliitikute personaalseid tulemusi, siis kõige suurema toetuse kogus Jüri Luik: 4806 häält. Õigustatult: Luik on väga kompetentne ja adekvaatne poliitik.
Aga Seeder! 3138 häält erakonna juhile ja mehele, kes praegust pilti vaadates otsustab ainuisikuliselt Eesti tulevikku.
Helir-Valdor Seeder on kandideerinud Viljandi- ja Järvamaal. Viljandis on ta volikogu esimees. Arvestades tema erakonna esimehe staatust, on tema meediakajastus olnud hoopis teises kategoorias kui konkureerivatel kandidaatidel. Oleme ausad: sel on valimistulemustele väga suur mõju.
Samas ringkonnas kandideerinud Jürgen Ligi, keda on tugevamate väljaütlemiste pärast materdatud ja tagandatud ning kel puudub vähemalt Viljandimaaga suurem side, sai saagiks 6069 häält ehk peaaegu kaks korda rohkem. Kas see ei näita midagi?
Põhjus, miks ma selle välja toon, seisneb küsimuses: kas Helir-Valdor Seeder on endale selgeks teinud, kui suur tema mandaat ikkagi on?
Isamaa poolelt on välja öeldud, et EKRE valitsusse saades muutub tolle poliitika retoorika ja sisu. EKRE meestel soovitaksin ma vaadata valimistulemust ning paluda Isamaa meestel istuda ja oodata, kuni neile sõna antakse – kõrvalt jääb mulje, nagu oleks kõik leppinud sellega, et Seeder on justkui suure kontori koristaja, kel on kõige rohkem võimu.
ISAMAA ERAKOND on olnud taasiseseisvusaja poliitikas oluline mängija algusest peale, kuid ärme unustame, et reaalselt on ta meie riiki juhtinud alates 2007. aastast. Isamaa erakond on solidaarselt teiste võimuerakondadega põhjustanud Eestis olukorra, kus äärmuslikud jõud on saanud tõusta ja kogunud endale arvestatava toetuse. Nende tegevus või tegevusetus või arrogantsus on osa ühiskonnast viinud piirini, kus abi palutakse või lahendust nähakse EKRE-s. Väga mugavalt on kõik halb aetud peaministri erakondade kaela ja, rind kummis, oma tegemisi kiidetud.
Seeder aga sellega ei lepi. Endale omase pideva sirgjoonelise teiste kritiseerimisega – oma kõveras ninas süüdistatakse peeglit – suudab ta oma väikse toetuse kohta mängida ebareaalselt kõrget mängu. Nii kõrget, et Isamaale jäi väheks EKRE populaarsuse kiirest tõusust. Ta tahab näidata oma võimu sellega, et aitab EKRE valitsusse. Isamaa teeb võimalikuks Keskerakonna, EKRE ja Isamaa liidu.
Seedrile ja Isamaale ei loe, et valimas käis 561 141 inimest, kellest 461 470 ei valinud EKRE erakonda.
NÄEN KAHTE SUURT probleemi. Esiteks: kas see ei ole kõrgetasemeline oma valijate ja Eesti inimeste petmine? Enne valimisi jäeti kõigile mulje – rõhutan, jäeti mulje –, justkui EKRE ei oleks koostöövariant, kuid pool nädalat pärast valimisi tehti 180-kraadine pööre. Kas te ei leia, et kui selline informatsioon ja eelistus oleks olnud selgesõnaliselt välja öeldud enne valimisi, oleks sellel olnud mõju valimistulemusele?
Teiseks: Isamaa on juhtinud riiki 12 aastat. Kõik tehtud otsused, muudatused, eelarved ja strateegiad on vajanud tema heakskiitu.
Isamaa, miks te ei ole siis meie riiki korda teinud? Miks te olete olukorra selliseks ajanud, et me vajame säärast äärmuslikkust? Praeguseid meeleolusid vaadates eelistavad valijad kõike muud kui Keskerakonna, EKRE ja Isamaa liitu. Kui te ei ole aru saanud, siis Eestil on endiselt ainult üks eelarve, mille piirides saab mängida, ja see on Eesti elu mootor!
Mina Isamaad ei valinud ja võtku see osa minu sõnumi mõjust, kuid ... Head Isamaa valijad ja erakonna liikmed! Kas see on tõesti suund ja kas need on tõesti põhimõtted, mida te toetate? Kui ei, siis haarake samuti pliiats ning avaldage oma arvamust.
Head arvamusliidrid ja analüütikud! Ärge jätke tähelepanuta suhteliselt väikese toetusega, kuid äärmiselt olulist mängijat. Las tema saab kah oma kriitika!
EESTI ON VÄIKE riik ja me ei saa lubada, et meie ühiskond jaguneb kaheks, nagu võime täheldada Inglismaal. Kindlasti ei ole kõik EKRE antud lubadused valed, kuid ärgem unustagem, et Eesti on olnud tubli ka minevikus ning kirve ja hulljulgusega olukorda ei paranda. Kõigil on võimalused olnud võrdsed ja nõrgemaid on aidatud nii palju, kui võimalusi on olnud.
Me tahame olla uhked oma riigi saavutuste ja seisukohtade üle ning säilitada oma positsioone rahvusvaheliselt, mitte tunda häbi või piinlikkust nende pärast, kes meie riiki juhivad. Valijana eelistan minagi kõike muud kui Keskerakonna, EKRE ja Isamaa liitu.