Mine metsa! Tule metsa! Osta metsa!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AASTAKS 2050 peaks Eesti minema sajaprotsendiliselt taastuvenergiale ja 80 protsenti sellest peaks moodustama biomass. Vähemalt nii on kirjas euroliidu kliimaneutraalsuse raportis. Selles dokumendis ongi Eesti riik ise raporteerinud oma kohustused.
Veebruari algupoolel oli riigiraadios saade «Ökoskoop», kus esines Vardi Metsaühistu juht Taavi Ehrpais. Kajama jäi mõte: Eestis on metsa küll ning seega peaks ka olema küll ja veel, mida raiuda.
Intervjuu leidis aset lageraielangi, Ehrpaisi sõnul elurikkuse allika man. Ta osutas ühele vanale puule ning teatas, et selle õõnsustes leiavad peagi elupaiga lind, loom ja putukas. Pealegi olevat lähedal pajupõõsas, mis puule juba varsti varju annab.
Taavi Ehrpais väitis ka, et küps mets ei anna ulukile mingit varju, kuusetihnik aga küll. Näiteks 20-aastane noorendik sobib karule magamiseks, mida tõendab see, et ülesaetud karusid on just noorendikes.
Minul tekkis kohe kiuslik küsimus, miks pagana päralt küll need karud siis seal noorendikus üles aetakse! Vahest ongi just noorendikud kenad paigad hakkpuidu tegemiseks?
MUL ENDAL on mure mesipuudega. Olen näinud lumel imelikke suuri jälgi. Mõtlen, et äkki on see karu, kes on kusagil noorendikus – vanu metsi siin ju enam polegi – talveunest üles kupatatud. Talvel üleshirmutatud karu tavaliselt enam oma tavepessa ei naase ja üldjuhul hukkub.
Taavi Ehrpais kurtis «Ökoskoobis» ka omi muresid. Näiteks väitis ta, et Eestis on liiga palju metsa kaitse alla võetud: 11 protsenti on range kaitse all, 15 protsenti kergema kaitse all ja lisaks on veel vabatahtlike võetud sertifikaadid. Kõige suurem mure, suisa metsaomanike hirm, olevat, et kehtestatakse järjest uusi piiranguid ja võetakse järjest uusi maid kaitse alla.
Kummalised hirmud.
Minu kui metsaomaniku hirm on puiduärikatelt petta saada. Näiteks oli siin juhtum, kus hakkpuiduks võeti harvendus- või puhastusraidena maha võsa, aga omanikule selle eest midagi ei makstud, kuigi enne oli lubatud. Väideti, et võsa või mets oli liiga peenike ja harvesteri töötund nii kallis, et töötegija pidi ise peale maksma. Öeldi justkui pilkeks: «Said ju nüüd endale ilusa harvendatud metsa, mis sa veel tahad!»
RMK EHK riigimetsa majandamise keskuse metsades kehtib raierahu, aga erametsades mitte. Nähtavasti seda ka ei kehtestata, sest metsatöösturid seisavad kui Hiina müür oma «õiguste» eest.
Tegelikult on metsade ja keskkonna elu või surm üks tervik, nagu kõik on omavahel seotud. Valdur Mikita on selgesõnaliselt öelnud: meie mure ei peaks olema see, et 11 protsenti metsa on kaitse all, vaid see, et 89 protsenti on kaitseta.
Artikli alguses kirjutasin ma Põxitist ehk põlevkivi kasutamise lõpetamisest elektrienergia tootmiseks ja 80 protsendi ulatuses biomassi kasutamisest. Ent kliimaneutraalsuse raport ei aktsepteeri rämpsu põletamist, nii et jääb ainult hakkpuit. Huumorikoht on see, et praegusel viisil edasi minnes on meie metsad aastaks 2050 hakitud. Küllap ärkame alles siis. Ja hakkame elektrit sisse ostma.
Kui paned raadio mängima, tüütab ilusa nime ja huvitava minevikuga metsafirma sind mitu-setu korda päevas üleskutsega «Ärge kuulake tüütuid helistajaid, kes tahavad teie metsa osta, ja majandage ise. Aga kui ei taha, siis müüge meile!». Selliseid «metsakallistajaid» on teisigi. Kui lööd lahti mõne ajalehe, on metsaostjad ootel täpselt samamoodi kui 27 aastat tagasi. Isegi internetis leiavad nad su üles: «Mine metsa! Tule metsa! Osta metsa! Õiglase hinnaga!»
Kuuldavasti on ka RMK juba hädas puidu leidmisega. Ju siis on meie riigimetsadesse rajatud perfektne teedevõrk investeeringut kibedasti ammendamas.
ET MINU JUTT poleks tühipaljas mula, viitan sellelesamale Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse raportile, milles küsitakse, kas Eesti ise ei arva, et raporteeritud 80-protsendiline biomassiosa on kliimale kahjulik ja mõjuks elurikkusele halvasti.
Kui Eesti on siiski nii suur biomassi ehk hakkpuidu fänn, siis soovitan siiralt pöörduda Graanul Investi poole, kes töötleb tervelt kolmandiku Eesti (hakk)puidust ja veab selle välja Lääne-Euroopasse, kus see põletatakse riiklike subsiidiumide toel sealsetes katlamajades, tootmaks rohe- ehk taastuvenergiat. Sedasama taastuvenergiat, mida me ka oma kodumaal iga kuu tarbime ja selle eest üha rohkem maksame.
Kas ei oleks meil odavam maksta selle eest, et väljaveetav biomass jääks Eestisse ja turgutaks Eesti taastuvenergiat?
AASTA OLI SIIS 2013, kui võeti vastu uus Eesti metsaseadus, mis määras metsapuu kõrguseks 1,3 meetrit. Imetlen väga uue seaduse seljataguseid, kel on nii suur võim, et isegi Euroopa Liidu metsaseadust, mis defineerib metsapuu kõrguseks viis meetrit, pole vaja täita.
Kui ma nüüd oma metsas kõnnin, olen nagu Suur Tõll või Kalevipoeg, kelle pea ulatub üle puulatvade ja kellele mets on rinnuni. Pikkust on mul nii meeter seitsekümmend ...
Minu tähelepanek MAK 2030 (maaelu arengukava aastateks 2021–2030 – toimetus) koostajatele on: ehk oleks mõistlik võtta Euroopa Liidu metsaseadusest eeskuju ja metsapuu pikkus tagasi õigeks «venitada»? Ehk jääks meil siis metsa ka järeltulevatele põlvedele?
EESTIT PEETAKSE metsariigiks, kuid tegelikult oleme juba võsariik ja puupõllu riik. Palju sõltub uuest metsaarenduskavast, mida praegu ette valmistatakse, aga mida ei ole lubatud üldrahvalikule arutelule.
Kui mõelda eelmise kava koostamisele 2010. aastal, mil ei arvestatud isegi riigikontrolli hoiatusi ja juhiseid, siis on ühes Põxitiga saabumas tõenäoline Exit elust välja. Hääletu kevad.
Valdur Mikita on kajastanud Eesti metsatustamist oma raamatus «Eesti looduse kannatuste aastad». Tsiteerin: «Põhimõtteliselt ütleb audit selgesõnaliselt, et Eesti riigi metsandus ei ole jätkusuutlik, vanades salu-, laane- ja palumetsades jätkub arutu üleraie, metsade elurikkus väheneb, raiume oma metsa tulevaste põlvede arvelt.»
Kuidas ikkagi riigikontrolli audit saab olla MAK-i koostajaile üks ümmargune null?!
Samasugune analoog on eespool viidatud uue metsaseadusega. Kolmas analoog on sündimas Põxiti kujul. Mida rohkem siin arutella, seda enam hakkab tunduma, et kusagil on Exit selgest mõistusest.
ÄKKI ON MEIE metsatöösturid ainsad, kes on säilitanud selge mõistuse ja seisavad oma huvide eest? Tegu on firmadega, kel on plaanid, puiduvarumislepingud, liisitud masinad ning raha, mis peab liikuma ühest taskust teise ja sealt kolmandasse. Ja nii ongi.
Tegelikult siin peitubki peapõhjus, miks on asjad nii, nagu nad on. Poliitikud ja ametkonnad peidavad esiteks pea liiva alla ja seejärel teevad näo, et liiva peal on elu nagu üks suur lõhnav lill. Sest elu pole Eestis ju kunagi olnud parem ning metsa on rohkem kui kunagi varem.