Filmiarvustus. Hunt, jänes ja roostes mosse

Eemalt justkui Hollywoodi lammas ja Hollywoodi oinas, aga tegelikult on ikka Leningradi rotid. Foto: Forum Cinemas

Minu põlvkond on üles kasvanud Vene multikatega. Suurem jagu neist olid muidugi peaaegu sama hirmsad kui klassikaline Eesti film, aga eks õõvalembene koolkond olnud tänu suure ja laia kodumaa ühtsele vereringele kõikidesse toonastesse vennasvabariikidesse laiali valgunud.

Tegelikult tagantjärele meenutades ma ikka ootasin neid pooletunniseid telekahetki. Kolme multika jagu armuaega, enne kui ootab hambapesu külmas ühisköögis. Jaa, see naljakas tilaga mannerg seina küljes ning kulunud emailikihiga pesukauss Sööbikut, Pisikut ja Florat ootamas.

Ei, ma ei taha siinkohal nostalgitseda või, vastupidi, luua nõukogudeaegsest lapsepõlvest pilti, mis mõnd pehmema režiimiga vangilaagrit kirjeldama passiks. Fakt on see, et Vene animakunst võis teiselt poolt raudset eesriiet vaadatuna paista kentsakas ja isegi sünge, aga ta oli originaalne, õpetlik ja valdavalt üsna viisakas. Ta oli nagu kodutrepikojas elav vanapoisist naabrimees: enamasti totakalt torisev, aga palgapäeval särav kui südasuvine päike. Vallatute marakrattide lemmikmänguasi. See heietus toob mind omakorda mu põrssapõlve suveräänse lemmiku “No oota sa!” juurde. Läänemaailma hipilikku lõtvust sümboliseeriv hunt ja eeskujulikust pioneerist jänes, mäletate ju küll. Jah, mõistagi Walt Disney loodud "Tom & Jerry" pealt maha ahvitud, aga kenasti kohalikku kultuuriruumi kohandatud. Pealegi, kust meie seda teadsime!