Eesti riik vajab maaelu

Ando Tulvik

FOTO: Erakogu

MAAELU ON Eesti-suurusele riigile eksistentsiaalse tähtsusega tagala. Esiteks tagab see riigi julgeoleku. Territooriumi võimalikult ühtlane asustatus, põllu- ja metsamaa kuulumine oma rahvale ning pealesunnitud mobiilsust vähendav hajutatud tootmine (töökohad ja ettevõtlus) tagavad riigi maa-ala hoituse ja kaitstuse. Eriti tähtis on see piirivööndis, mis ühtlasi kattub Euroopa Liidu piirivööndiga.

Teiseks: omamaine põllumajandussaaduste tootmine tagab rahva toidulaua. Rahuajal seda ei tunnetata, ent kriisi (sõja) korral varustusahelad katkevad ja riigi reservide kohaletoomine ei ole kindel.

Stabiilses olukorras ostavad ka maainimesed suure osa toidust kauplusest. Seevastu teise maailmasõja ajal ei olnud Eestis näljahäda tänu peretalude süsteemile. Euroopa Liidus makstavad põllumajandustoetusedki olid esialgu mõeldud maaelu ja peretalude hajutatud tootmise säilitamiseks.

Tänapäeva suurtootmisele orienteeritud toodanguga on kriisi korral raske rahvast varustada ning tootmist on lihtne hävitada. Nii põllu- kui loomakasvatussaadusi tootvaid väikseid peretalusid jääb Eestis järjest vähemaks.

KOLMANDAKS: keel, kultuur ja traditsioonid peavad kõige kauem vastu maaelu tingimustes. Eestlastel ei ole nii tugevat identiteeditunnet kui juutidel või mustlastel. Meie tormame omaks võtma võõrast keelt, tähtpäevi ja kombeid, unustades omad.

Meie rahva tähtpäevi ja traditsioone on aidanud au ees hoida just maakoolid. Kokkuhoiu ja efektiivsuse sildi all jääb neid nüüd üha vähemaks. Saeme oksa, millel istume.

Viljandimaal 150 aastat tagasi sündinud tuntud aatemees Jaan Tõnisson on öelnud: «Hariduse pealt ei tohi kokku hoida!»

Möödunud aasta juunis tutvustati rahvusvahelist uuringut, millest selgus, et kõige tervemad ja paremini eluks ettevalmistatud lapsed on Jaapanis. Lapsed lähevad seal kooli jalgsi või jalgrattaga, tervislik toit on nii kodus kui ka koolis ning tööharjumuste kujundamine algab õppetöö käigus juba lapseeas.

NELJANDAKS: maaelule on omane kogukondlik tunnetus ning see hoiab üleval ja viib edasi elu nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Valdade sundliitmine pärssis seda ja soodustab nii-öelda juurte läbilõikamist. Mõistan: tugev kogukondade arvamus segab valitsemist, juurteta inimest on kergem juhtida. Tagajärjeks on, et riik kaugeneb rahvast veelgi.

Kui me tahame, et Eesti riik edasi areneks, peab rahvas saama olulistes küsimustes kaasa rääkida. Kui ei tunnetata ennast ühiskonna liikmena, lahkutakse Eestist.

Praegune valitsejate mentaliteet – Toompeal jumalad, kohtadel rumalad – viib meid ummikusse. Võimu ja raha Tallinna koondumisele juhtis korduvalt tähelepanu eelmine riigikontrolör Alar Karis.

VIIENDAKS: maaelu kaitseb immigrantide eest. Oma koduriigis psühholoogiliselt mõjutatud ja Euroopasse välja rändama õhutatud immigrante ei paelu meie maaelu. Anonüümsus on see, mis neid Euroopa suurlinnadesse meelitab.

Immigrandid, ka juhul, kui riik neid ise sisse toob, ei ole kusagil õnne majja toonud. Teise maailmasõja järgne migratsioonilaine peaks olema meile piisav hoiatus.

Terve ja tugev on see ühiskond, kus kõik ametid, alates lihttöölisest kuni presidendini, on täidetud inimestega oma rahva hulgast.

Tagasi üles