Linnudetektiivi põnev elu

Niisugused välitöötingimused on puhas luksus, tavaliselt peab tagumiku ikka maha toetama. Laual Marko Mägi ees on näha tavavarustus lindude mõõtmiseks: nihik, joonlaud, elektrooniline kaal ja välimärkmik. Foto: Erakogu

Kuu aja eest rääkis kotkaklubi liige Gunnar Sein oma ekspeditsioonidest idapiiri taha. Tema ja sajad Eesti linnuhuvilised on elav kinnitus, et tiivuliste maailmaga saab tutvust sobitada ka ilma spetsiifilise teaduskraadita. Et veebilehel linnuvaatleja.ee on just käima lükatud üks vahva määramisvõistlus, rääkisime «süüdlase», ornitoloog Marko Mägiga tema põnevast tööst ning tavainimese võimalustest teadustöö edendamises kaasa lüüa.

Marko Mägi, vaataks alustuseks ajas pisut tagasi. Kas mäletate, millal ja kuidas te ise lindude tegemiste vastu sügavamat huvi hakkasite tundma?

Minul tekkis huvi juba poisikesena, kui põhikooliajal kodukandis Nigula raba ümbruses mööda metsi kolasin. Esimest korda teadvustasin huvi lindude vastu siis, kui nägin kahte tundmatut väikest värvulist. Võtsin hiljem kodus välimääraja lahti ja uurisin välja. Sain teada, et need olid isane ja emane must-kärbsenäpp.