Maksudest ja tasuta laenudest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KÄES ON RÕÕMU- või murepäevad, kuidas kellelegi. Kusjuures nii rõõm kui mure valguvad välja maksuameti salapärastest kabinettidest või arvutitest.
Ajalehtede asjatundliku hala põhjal on praegu kehtivast maksusüsteemist Eesti inimesele kaela langenud lausa Egiptuse nuhtlus: käitub kodanik, õnnetuke ja mõtlemisvõimetuke, kuidas ta käitub, oma rahakest hallates ja vallates saab ta ajakirjanduses ilmutatu põhjal ikka teada, et riik pügab teda niikuinii. Ja selle pügamise protseduuri rakendamiseks ongi välja mõeldud kehtiv maksuseadustik.
Võtan julguse kokku ja püüan kõne all oleval teemal pisut arutleda, kuigi avaliku arvamuse põhjal võib see muidugi tunduda keskerakondliku targutusena.
MIS ON ÜLDSE maksud ja milleks need oma kõikvõimalikes avaldumisvormides olemas on? Kardan, et murran sisse lahtisest uksest, kui ütlen lihtlabaselt: riigi kui kodanikkonna kooseksisteerimisvormi ülalpidamiseks ja ühiskonna vajaduste rahuldamiseks. Nii on see ka Eesti riigis.
Pidev vaidluse objekt on muidugi maksude suurus ja sihtotstarve. Selle viimati nimetatu jätan ma siinkohal käsitlemata, kuid vähegi kirjaoskaja inimene teab, et Eesti maksude tase ei ole midagi ulmelist, kui me tõemeeli soovime olla teel heaoluriigi poole. Ja selle nendingu valguses jääb mulle tõepoolest arusaamatuks meie ajakirjanduse lakkamatu soigumine küll maksukoormuse, küll süsteemi «keerukuse» üle. Kusjuures tuntakse erilist muret ühiskonna jõukama kihi maksukannatuste üle.
See viimane tähelepanek toob vägisi meelde ühe targema inimese (vist kirjanik) mõttevälgatuse: «Tõeliselt õnnelik on inimene, kelle mõttemaailm ja veendumused ühtivad 100 protsenti oma leivaisa tõekspidamistega – tema leivakannikas on pikaks ajaks garanteeritud.» Mulle isiklikult tundub, et eriti palju õnnelikke inimesi on meie ajakirjanike hulgas.
Pardon! Tean, et sain hakkama teoga, mida seostatakse vastutuulega ...
NÜÜD SIIS MÕNI sõna maksude ja pensionäride seosest. Pensionärid on ju eriti ohustatud liik, kelle üle meie ajalehtede veergudel palju on nutetud, seda nii uue seaduse rakendumisel kui ka nüüd, maksude deklareerimise kõrgajal. Mäletate küll: seadus on nii segane, et ükski pensionär sellest sotti ei saa, ja nüüd on maksustatud ka pensionid.
Neile, kes kardetavasti asjadest siiski midagi aru said, anti tungival toonil nõu riigile tasuta laenu mitte anda, kui pensionärike lasi näiteks kogu pensionilt tulumaksu kinni pidada. Mis sest, et nüüd on päris tore saada kenake tagasimaks enam makstud tulumaksu näol. Eriti vihastav on väljend «tasuta laen». Ma ei ole kordagi juhtunud lugema kaastundeavaldusi inimestele pangas oleva raha pärast ega hukkamõistu ühegi pangahärra ahnuse pihta, sest inimeste pangahoiustel on nullprotsendiga intressid ehk see on samuti «tasuta laen».
ET MITTE JÄÄDA liiga ühekülgseks, siis veidike ka pensionäridelt võetavast tulumaksust. Julgen ütelda, et meie keskmiselt pensionilt ei maksa keegi sentigi. Maksustatakse summad üle 500 euro kuus ja sellised summad on kas eripensionid või töötasud. Lohutuseks neile inimestele olgu see, et kättejääva summaga ükski inimene nälga ei jää ja tulumaks on meie panus oma riigi heaks.
Siinkohal tahaksin parafraseerida John Fitzgerald Kennedyt: ärgem küsigem, mida Eesti meie heaks teeb, küsigem, mida meie saame Eesti heaks teha.
Mina, muide, kasutasin seda tulumaksu nii-öelda sundsäästmiseks. Ja ennäe – ilus kopikas kukubki arvele! Mine ainult «seina» juurde ja kuku pillama!