Päevakommentaar. Unustatud nimed graniittahvlil

Kui tavaliselt on küünlaid jagunud iga hauakivi ette ja monumendi ees olnud uhked pärjad, siis tänavu 24. veebruaril polnud Viljandi vabadussõjas langenute rahulale eriti tähelepanu pööratud. Foto: Hans Väre

Minu perel on juba paarkümmend aastat tavaks süüdata 24. veebruaril Viljandi Vanal kalmistul vabadussõjas langenute mälestuspaigas küünal. Ega sel olegi ühtki erilist ajendit, kui ehk välja jätta see, et mu samale surnuaiale maetud vanaema sünniaastapäev on samuti vabariigi aastapäeval. Nii käimegi kord suurema, kord väiksema seltskonnaga esmalt lähedaste kalmudelt läbi ja mälestame seejärel neid, kes meie vabaduse eest elu on andnud.

Aastata jooksul on vaatepilt vabadussõjas hukkunute hauaplatsil olnud erinev. Viimasel ajal on aga olnud põhjust rõõmu tunda, et sõjasangareid pole unustatud ning ka uued põlved – näitek gümnasistid ja kaitseliidu Sakala maleva noorteorganisatsioonide esindajad, kellega seal kahe aasta eest lugu tehes kohtusin, – mäletavad oma kangelastest eakaaslasi.

Et minul seal ühtegi sugulast pole, oleme enamasti pannud küünla mõne tundmatu sõduri kalmule. Kui mu mälu ei peta, oli tundmatuid seal varem kolm, vahepeal on aga kaks neist tuvastatud ja kümnendi alguses ette võetud uuenduskuuri järel on  ainult üks nimetu haud järele jäänud. Mõnel aastal on selle kivi ees olnud küünlaid lausa rivis, sest paljude meelest sobib just tundmatu sõduri haud hästi mälestama kõiki neid, kelle nimed on marmortahvlitel mõnel teisel kalmistul või kelle rahupaikasid me üldse ei tea.