Saagu valgus! Ja varsti saab

Tankla valgus näitab pimedas küll tunneli sissepääsu kätte, aga tunnel tuleb läbida heas usus, et seal midagi ega kedagi takistamas pole. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kumb on paremini nähtav, kas neeger pimedas toas või viljandlane tunnelis? Ja  kumb neist ise paremini ümbrust näeb?

Selline mõttekäik tekib, kui seljataga on õhtupimeduses ekslemine Tartu maantee värskel ringristmikul. Teravate elamuste otsijatele on hetk õige: ehitus jääb talveks seisma, saabunud on aasta kõige pimedam aeg ning ristmikule püsti pandud valgustid veel ei põle.

Aga meie — «Sakala» ajakirjanik ja fotograaf — ei nori niisama. Tegelikult ei nori üldse, vaid proovime oma nahal järele, kas meie kõrvu jõudnud kurtmine, et sel ringristmikul on halb jalgsi liigelda, on ikka asjalik.

Meie pole ehitusjärgus ristmikul ei pimedas ega valges Viljandist Viiratsisse kõndinud. Sõidame autoga linnast välja ja peatume tankla juures. Autoga läheb lihtsalt, aga jalakäija peab jupp maad kõndima sõiduteel pimedas, sest varasema isetekkelise jalgtee asemel enne tanklat seisab teefirma varandus.

«Kõle on! Ja ohtlik ning ebameeldiv ka,» ütleb Terje Salu, kes koos lapsega Viiratsist Viljandisse kõnnib ning jõuab just sõiduteele.

Mõlemal on helkur küljes, nii et autojuhid peaksid neid nägema — kui just juhid teineteist ei pimesta —, aga ega helkur teed valgusta. Kell on alles viis, kuid väljas tundub sama pime nagu öösel.

Salu ütleb, et teetööd iseenesest teda ei häiri, halb on just see, et valgust pole. Nõnda on kehv astuda ja mine tea, kes sulle pimedas ligi hiilib. Õnneks ei pea tema Viiratsi ja Viljandi vahet pimedal ajal sageli kõndima, ehk vaid korra kuus.

Aga täna tuleb minna. Terje Salu hoiab lapsel käest kinni ja hakkab mööda sõidutee serva edasi minema. Varsti on ta turvalise linnavalguse käes.

Hoogsa sammuga astub tankla poole mees, taskulamp käes. Tegu pole siiski tavalise jalakäijaga, vaid valvuriga, kes uurib, ega pimedus kurjameid välja meelita. Meie kellelegi kurja ei soovi.

Meil on samuti lamp kaasas, kuid püüame algul ilma hakkama saada, sest enamik jalakäijaid seda ju ei kanna. Tee on konarlik, jõuame esimese tunnelini. Astume sisse, et seejärel maanteest vasakul pool üles mäkke kõndida. Kui väljas on pime, siis tunnelis on veel pimedam. Mädasoo poole avanevat tunneli suud võib siiski põgusalt aimata.

Kahe mehena pole meil häda midagi, aga püüan kujutleda, mida võiks tunda õbluke naine või väike laps. Ja äkki.... mida, kas laip!? Tunneli teises suudmes lebab midagi.

Lülitame lambi põlema — õnneks ei midagi hullu, ehitajaist on jäänud vedelema mingi palakas. Valgusvihk näitab, et oleme teisest sellisest napilt mööda kõndinud. Olnuks päris ebameeldiv, kui miski oleks pimedas jalust haaranud.

Tunnelist väljas, astume õige varsti tuldud teed tagasi, sest mäkke viiv tee on liiga püdel ja porine. Kui on soov Viiratsisse minna, ongi õigem teine tunnel valida, siis ei pea mäe otsas üle maantee kõndima.

Tunneli juures kohtame Viiratsi elanikku Loore Kendralit, kes tuleb Viljandist. «Nii õudne!» hindab ta. «Loodan, et varsti pannakse tuled põlema.»

Kendrali nendib, et Viljandi pool on jalakäija sunnitud sõiduteele minema ja see on pimedas eriti ohtlik.

Teise tunnelisse kumab valgust kohati rohkem. Aga mis nüüd? Justkui soriseb midagi. Samas ei paista kedagi, kes pimeduse varjus häda õiendaks. Selgub, et sorin kostab hoopiski väljast: mööda toru valgub kraavi vesi.

Teekond Viiratsi poole läheb nüüd lihtsamaks, sest eksida ei saa. Jälgede põhjal on näha, et osa jalakäijaid keerab mäejalamil paremale, vanale valgustatud teele. Nii võib küll ringi teha, aga ei pea pimedas koperdama.

Meie läheme siiski edasi, et näha, kuidas tee lõpeb. Otsustame taas lampi kasutada, sest pärast valgustatud kohta läheb jälle pimedaks ning tee on konarlik, porine ja ootamatute takistustega. Näiteks vedelevad maas kivid, maanteele rajatud jalakäijate ohutussaarel aga varitseb euroalus.

Mõneti aitavad jalakäijat mööduvate autode heidetavad valgusvihud, mille paistel saab viivuks nähtu meelde jätta ja mälu järgi turvalisemalt veidi edasi minna. Kõikjale aga sõidukite tuled ei ulatu ja kohati need hoopis pimestavad.

Mäel Viiratsi poole pööranud jalakäijate tee lõpeb. Ühtäkki on ees mullahunnikud. Tuleb pisut tagasi kõmpida, siis saab üle kraavi sõiduteele.

Otsustame eksperimendi lõppenuks kuulutada: esimest korda oleks jalakäijal õige ringristmikku avastada valgel ajal ning pimedas lisaks helkurile kaasa võtta taskulamp. Tähelepanelikkust nõuab pooleli ristmik ka autojuhtidelt.

Enne veel, kui asume Viiratsi mäelt alla linna poole tulema, näeme tulede paistel helkurit vilksatamas. Mööda sõiduteed sammub mäest üles jalakäija. Viljandlane Ulvi Mäesalu plaanib edasi minna, et hakata Tartu poole hääletama.

Tema läbi tunneli ei läinud ega tahtnud ka jalakäijatele mõeldud teel kõndida, sest seal pole valgust. Autoteel on vähemasti vahel näha, kuhu astud. Ja vastu liiklusvoolu kõndides ei pea kartma tagant tulijaid.

«Eks ma vehi helkuriga, et keegi otsa ei sõidaks,» lausub ta. «Mõni võtab kaugtuled maha, mõni aga mitte ja hoopiski pimestab.»

Mäesalu kõnnib seda teed pimedas korra nädalas. Seni on kõik hästi läinud, vaid seekord koperdas ta teeservas. Seepärast ta väga serva hoiduda ei tahagi, nii võib suisa kraavi kukkuda.

Küsimusele, miks ta oma ohutuse parandamiseks taskulampi ei muretse, vastab Mäesalu, et selleks pole võimalust. «Olen juba pikemat aega tööta. Ma ei saa suurt midagi osta, hea, kui leib on lauale võtta.»

Tee-ehitajatele tal etteheiteid pole, sest eks ole loomulik, et kui tee pooleli, on keeruline liigelda. «Aga valgust oleks küll vaja, näeks, kuhu astuda!» lisab ta.