Vabaduspäev Viljandis 75 aasta eest

Olav Renno Foto: Elmo Riig / Sakala

ENAMIKULE EESTLASTEST tähendas Eestimaa hõivamine Saksa sõjaväe poolt 1941. aasta suvel pääsemist punasest terrorist. Uute okupantide kehtestatud kitsendused ja kohustused olid tunduvalt inimlikumad.

Hakati tagastama Nõukogude võimu «natsionaliseeritud» talumaid ja suuremaid linnamaju. Taastati varasemad tänavanimed, näiteks vahepealne Jaan Tombi plats oli jälle Kindral Laidoneri väljak. Lubatud oli Eesti trikoloori heiskamine kõrvuti Saksa haakristilipuga.

Kõigil kolmel natside võimu all oldud aastal tohtis tähistada vabaduspäeva – Eesti Vabariigi aastapäeva. 1942. aastal anti koguni luba eestiaegsete aumärkide, sealhulgas Vabadusristi kandmiseks.

Samal aastal hakati jälle tähistama Eesti iseseisvuse väljakuulutamise aastapäeva vabaduspäeva nime all. Seda tehti innukalt nii linnades kui paljudes vallakeskustes, enamasti aktuste korras seltsimajades ja kirikutes ning mõnel pool ka vabaõhukoondustel.

TOLLEST AJAST MÄLETAN kahe vabaduspäeva tähistamist Viljandis. Olin aastatel 1942–1944 linna 1. (Valuoja) algkooli neljanda ja viienda klassi õpilane ning kuulusin ka Eesti Noorte Sakala malevasse. Meie lipkonna kodu oli Jaani koguduse kirikla õuemajas. Lipkonna pealik oli gümnasist Ilmar Vainu ja minu salgapealik Tõnis Kask.

1943. aastal täitus 25 aastat Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest ja sel puhul kutsuti linnarahvast pühapäeval, 21. veebruaril Vabaduse platsile juulis 1941 taganevate punaste mahapõletatud pangahoone varemete ette. Kohal olid ka tuletõrje- ja omakaitsekompanii ning üks eestlastest sõjaväeüksus. Maavanem Mihkel Hansen pidas kõne, otse enne Saksa-Vene sõja algust mahakistud vabadussõjas langenute mälestussambast kruusapüramiidil säilinud betoonist aluse najale pandi pärgi ning orkester mängis Eesti hümni, millele rahvas kaasa laulis.

Järgmise aasta veebruariks olid Saksa väed oluliselt taganenud ja Eesti olukord kippus kriitiliseks – Punaarmee oli tükati tunginud üle Narva jõe. Tõrjelahingutes osalesid ka eestlastest formeeritud üksused, kellest 46. rügemendi mehed otsekui aastapäevakingituseks purustasid venelaste sillapea Riigiküla jõepervel.

Oli käimas aastatel 1906–1925 sündinud meeste mobilisatsioon. Inimesed elasid kaasa Eesti rindemeeste langemisele, millest saadi teada ajalehtedes, ka Sakalas järjest ohtramalt ilmunud leinakuulutustest. Nii oli Narva jõe ääres 21. veebruaril hukkunud meie Sakala noortemaleva esimene juht leitnant Edgar Kilk.

EESTI 26. VABADUSPÄEVA tähistati neljapäeval, 24. veebruaril. Viljandi linnahoonetel ja ümbruse talumajadel lehvisid sinimustvalged ja haak­ristilipud. Koolides ja paljudes asutustes oli see päev vabaks antud.

Pärast keskpäeva kogunes Vabaduse platsile tuhandeid viljandlasi. Tuletõrjujad, omakaitselased, üks Saksa mundris eestlaste kompanii ja noorte malev tulid koosolekule rivisammul orkestrihelide saatel. Kauba tänav oli hetkeks kui inimjõgi, sest just oli Laidoneri pargist teele saadetud eestlastest formeeritud pataljon ja nüüd valgus ka seal olnud inimhulk pangamaja ette.

Maavanem Jüri Sassian ja linnapea Albert Vilms panid Eesti lippudega kaunistatud sambaaluse jalamile pärja, teise asetasid kaks ohvitseri. Maavanem pidas üsna pika kõne Eesti vabadusest ja venelaste püüetest seda hävitada ning lõpuks kutsus laulma Eesti hümni. Ma ei ole ei varem ega hiljem kuulnud meie hümni nii võimsat ühislaulmist. See kippus summutama orkestritki. Võib-olla lauldi valjemalt vaid Tallinnas pöördelise 1988. aasta lauluväljakukogunemistel.

Eelmisel, 23. veebruari õhtul viisid Sakala noortemaleva liikmed ja 2. gümnaasiumi õpilased küünlad vabadussõjas langenute kalmistule, mida enamlased polnud 1941. aastal hävitada jõudnud. Õpetaja Ella Kallas organiseeris tähtpäevateemalise noorteõhtu rindele läkitatavaile sõjameestele ja kino Täht saalis peeti vabaduspäeva hommikul kõigi Viljandi koolide aktus.

SÕJAPÄEVIL VÕETI koolimaju järjest sõjaväe kasutusse, peamiselt laatsaretina. Kõik Viljandi koolid käisid tol kevadtalvel õppimas ühesainsas majas – raekoja kõrval «Moksi koolis». Õppetöö toimus kolmes vahetuses ja tundide pikkus võis olla heal juhul pool tundi.

Pärast punalendurite õhurünnakute sagenemist Eesti linnadele – Viljandi neist küll pääses – otsustas Eesti Omavalitsuse Haridusdirektoorium koolitöö lõpetada juba 25. märtsil ja soovitas lapsed võimaluse korral maale sugulaste poole saata.

Järgmisel 44 aastal võidi Eestis vaid unistada, et «ükskord jõuab aega» ja «ega see asi nii ei läe, ega see tibla siia ei jää». Alates 1989. aastast võtsidki eestlased jälle õiguse oma tähtsaimat rahvuspüha väärikalt tähistada.