Möödunud aasta lõpul koos ühe tuttavaga Viljandis jalutuskäiku tehes tekkis tahtmine valjul häälel küsida: kas meie linnas pole tõesti enam mingit korda? Peaaegu kõik kõnniteed, kuhu sattusime, olid nagu liuväljad.
Kiri: Kõnniks küll värskes õhus, aga jalgealust ei ole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen kuulnud, et Tallinnas ja Pärnus on munitsipaalpolitsei, kes trahvib majaomanikke, kui nood oma ukseesise liivatamata ja lumest puhtaks lükkamata jätavad.
Viljandis sellist institutsiooni siiani asutatud pole.
Meil peaks minu teada seda tööd tegema linnavalitsuse heakorrainspektor Rina Niitav, aga näib, et tal jääb rangusest puudu. Teine võimalus on, et praeguse aja majaomanikud on nii ülbeks muutunud, et ei hooli isegi karistustest.
Majandusraskuste valitsema hakates on ajakirjanduse vahendusel üha enam kosta kurtmist, et omavalitsustel ei jätku kõigi vajaduste täitmiseks raha. Seega oleks vist lisatulusid tarvis.
Praeguses olukorras saaks järjekindlalt liivatamata teede eest trahve määrates linna kassasse kenakese summa juurde. Minu kogemuse põhjal otsustades võiks eriti kopsaka summa kokku koguda Paalalinnast.
Kuhu on jäänud inimeste südametunnistus?
Olen kogu senise elu Viljandis elanud ega mäleta aastakümnetetagusest ajast päevi, mil kojamehi poleks tänavatel näha olnud. Nüüd aga teeb igaüks, mida heaks arvab.
Või mõtlevad siinsed elumajade ja asutuste omanikud, et las aga jalakäijad kukuvad — ega mina nende ravikulusid kinni pea maksma?
Arstid soovitavad teadupärast kõigil võimalikult palju värskes õhus viibida. Aga kuidas sa seda nõuannet järgid, kui jalgealust pole ja iga nurga peal on oht trauma saada?
Kõige kindlam liikumismoodus oleks vist lendamine, aga paraku pole looja tiibu andnud.
Lõpetuseks tahan tänada neid üksikuid inimesi, kes kõnniteede eest korralikult hoolitsevad. Kahjuks näib neid olevat vaid paar protsenti.