Eugen Veges: Haavale veel soola peale

Eugen Veges Foto: Erakogu

SEE AASTAVAHETUS oli eriline. Ebakindlus tuleviku ees varjutas nii mõnelgi jõulurahu ja aastavahetuse sära. Eelmistel detsembrikuudel paljusid vallanud optimismist oli ühtäkki saanud hirm.

Peaminister paistab endiselt olevat seisukohal, et ühiskond ei ole kriisis. Seda, et moraalitus tähendab kriisi, ta ei teadvusta. Mina leian, et Eesti on juba mõnda aega olnud kriisis, väga suures moraalikriisis.

Riigieelarve kasvatamise tuhinas on langevaid tendentse võimendatud. Ettevõtlus on muudetud veelgi haavatavamaks. Riigi juhtimises on saamatusel aga rasked tagajärjed: ühiskonna vaesustumine süveneb.

TUNDUB, ET võimulolijad ei mõista: riigitulu kasvatamine iga hinna eest annab soovitule vastupidise tulemuse. Riigitulu suurendamist ei saa ju võtta matemaatilise tehtena, mille puhul ühe väärtuse suurendamisel tõuseb alati ka lõppsumma. Selleks et riigitulu kasv oleks positiivne, tuleks ühe teguri, kõnealusel juhul maksukoormuse tõstmise kõrval tagada teiste stabiilsus.

Maksukoormuse, sealhulgas lõivude tõstmise ning toetuste vähendamisega muutuvad paraku võrrandi teised tegurid. Negatiivsete tendentsidega majanduses tuleb leppida, kuid neid ei tohiks võimendada.

TÖÖTUSE KASV võtab üha suuremaid pöördeid. Elanike tulud vähenevad, kuid kohustused kasvavad. Vähe oli neid, kes aasta tagasi ennustada oskasid, et toimetuleku langus tuleb nii drastiline. Tööturuameti ja töötukassa prognooside kohaselt kasvab sel aastal töö kaotanute arv veel 70 000 inimese võrra. Ja olgem ausad, keegi ei garanteeri, et see näitaja ei kujune veel suuremaks.

Tendentsid muutuvad kiirelt. Eriti veel siis, kui tehakse valesid otsuseid. Alles mõni aeg tagasi tõusid töötasud, pensionid ja toetused enneolematul kiirusel. Nõudmistel ja ootustel ei tundunud olevat piire.

Nüüd paistab kõik olevat vastupidi. Uus töölepinguseadus ei leiagi enam kriitikat, lepitakse väiksema palgaga. Stabiilsus ja rahu on taas hinnas.

TÖÖTAMINE EELDAB toimivat tööjõuturgu. See paistab aga olevat halvatud. Iga demokraatliku kogukonna kohustus on tagada kõikidele inimväärne elu. Tööjõuturult välja tõrjutule paraku seaduskeskkond seda ei taga ning see raskendab pikaajaliselt töötuna olnutel rakendust leida. Eneseväärikus muutub siin määravaks. Selles, et pikaajaline töötus kasvab, ei kahtle vist keegi.

Kui finantsraskustesse sattunud riike toetavad teised riigid või sellised organisatsioonid nagu IMF ja IBRD, siis raskustesse sattunud inimesele ei paista abi kusagilt. Isegi riik on talle selja pööranud.

Selle asemel et hammasrataste vahele jäänuid abistada, jätkab meie riik nende kodaraisse kaigaste loopimist. Tundub, et valitsejad teevad kõik selleks, et inimeste toimetulekuvõimet veelgi halvendada. Maksukoormuse, sealhulgas varjatud maksude kasvul ei paista lõppu tulevat.

Riiklike hüvede ja toetuste vähendamise tingimustes maksukoormuse suurendamist võiks võrrelda haavale soola raputamisega. Kesise sissetulekuga elanike toimetulek halveneb veelgi. Valitsejad ei märka, et nende hulk on juba praegu kriitiline.

ÜLELOOMULIKU kiirusega kasvanud kommunaalkulud on põhjustanud paljude inimeste maksejõuetuse. Kommunaalteenuseid pakkuvate firmade hinnarünnakutele suudavad vastu seista vaid vägevad. Raskustesse sattunutel ei paistagi olevat muud võimalust kui kodust loobuda. Isegi tervise putitamiseks vajalikke kulusid ei olda enam sageli võimelised tasuma.

Seadusandja heakskiidul on oma ülbust hakanud näitama ka prügifirmadest koosnev kartell, surudes üha jõudsamalt oma kombitsaid inimeste taskutesse. Jäätmeseadusega loodud võimalusi ei saa ju jätta kasutamata.

Toimetulekuks on üks põhitõde: kulud ei saa olla tuludest suuremad. Töökohtade vähenedes ja elanikkonna vananedes paljude reaaltulu väheneb. Valitsejad aga näivad sellega leppivat. Nad usuvad endiselt, et inimvõimetel pole piire, ning see laseb neil lisaobrokit korjata. Sellega, et riigikulusid tuleks veelgi vähendada, ei taheta kuidagi leppida.

Raske on mõista inimest, kes sõimab näljast selle eest, et too julgeb paluda ampsu leivapätsist. Aga just seda teevad need, kes nõuavad võimulolijate hüvitiste vähendamist või külmutamist. Riigikogulaste palga küsimusest on tehtud klounaad, mille üle naeravad ainult peaosalised ise. Seda on kurb kõrvalt vaadata.

OLEME LOONUD ühiskonna, kus abivajajaid ei märgata ja mis soosib vaid tugevaid. Seda, et riik oleme meie kõik, on raske uskuda. Tegemist näib olevat sõnakõlksuga. Võmulolijate otsuseid vaadates jääb mulje, et riik on üksnes valitutele, neile, kes on koondunud riigipiruka lähedusse. Ülejäänutele on jäetud küpsetamise rõõm.

Praegu meie riigis valitseva moraalikriisi murdmine eeldab väärtushinnangute muutmist. Muutkem siis uuel aastal suhtumist nõrgematesse ja abivajajatesse!