/nginx/o/2008/09/17/75212t1h300c.jpg)
Jälgisin laste hullamist Viljandis Valuoja puiestee ääres, kust kõrgelt kaldapealselt saab plastkelguga alla suvisele päevitajate pärusmaale päris pika liu. Nii mõnegi mudilase kelk käis uperkuuti, nii mõnigi sai jäiseks nühitud nõlval pisut valu, kuid sõidulõbu oli sellest suurem. Väiksemad nautisid sedagi, kui ema või isa kelku vedas, ning lastetud jagasid oma koera talverõõmu.
Suuremad lapsed, mõned täiskasvanud ja ka mõned päris väikesed lustisid Paala järve jääl, tritsud all. Veel rohkem rahvast liugles Viljandi järvel ning noorukid nautisid Männimäe taga järve kõrgel kaldal lumelauasõitu. Samal ajal tekitas lumekahur sinna valgeid kuhilaid, mis lumelaualistele vägagi meeldisid.
Veel rohkem inimesi, enamasti vanem rahvas, liugles Viljandi libedatel kõnniteedel, higipiisk otsa ees. «Pane ometi lehte! Seda teejuppi Loode tänava kümnenda maja juurest bussipeatusteni ei liivata keegi,» ütles selle kandi elanik, kui teosammul bussile läksime.
Olgem siiski rõõmsad: lõpuks on talv ka meile jõudnud. Mis sest, et käed hakkavad käpikutes külmetama ja nina läheb pakasest punaseks, ning mis sellest, et kütusearve mõnevõrra suureneb. Päike käib juba kukesammu võrra kõrgemalt, mis on üks esimesi kevade märke.