/nginx/o/2009/01/06/113308t1hd13d.jpg)
Tõsi, võrreldes kahe aasta taguse ajaga on Viljandimaa elanikkonda puudutav statistika mõnevõrra optimistlikum. Samas on selge, et kannapööret pole selles osas loota ning maakonna kokkukuivamine jätkub hirmutava hooga. Jälle on üks aastaring möödas ning jälle on meid Kõpu valla jagu vähem!
Inimeste koondumine suurtesse linnadesse on juba mõnda aega olnud ülemaailmne protsess ning näib nüüd ka Eestis täistuurid kätte saanud olevat. Samal ajal kui Lõuna-Eesti maakondades sündimus kahaneb ja väljaränne kasvab, võib pealinn kiidelda positiivse iibega.
Suurtes tööstusriikides ei kujuta kõrvaliste maakohtade elanikkonna kahanemine endast märkimisväärset häda, sest nii palju inimesi, kui on tarvis infrastruktuuri, kaubanduse, haridussüsteemi ja muu asjaajamise ülalpidamiseks, jääb sinna ikkagi. Meil on aga suurem osa riigist sedavõrd hõreda asustusega, et ka väike areng negatiivses suunas annab ennast valusasti tunda ning väljendub sisselangenud katustega elamutes ja kinnilöödud akendega rahvamajades.
Seega on ilmne, et paratamatud muudatused ootavad mitut omavalitsuse korraldatavat valdkonda eesotsas sotsiaalhoolekande ja haridusega. Kui ikka lapsi pole, ei saa vald ka lasteaeda ja kooli üleval pidada, seisku kohale jäänud pered nende asutuste püsimise eest kui tahes agaralt.
Põhjus, miks ükski tark pole seni osanud kurvast olukorrast väljapääsu leida, peitub tõsiasjas, et tegu on nõiaringiga. Koole suletakse sellepärast, et lapsi pole, aga lastega pered ei tule maale sellepärast, et kooli pole. Sama puudutab ettevõtlust: isegi kui mõni firma tahaks majanduslangusest hoolimata oma tootmist laiendada, ei täi ta maale investeerimisega riskida, sest seal on raske leida kvalifitseeritud tööjõudu. Oskustöölised kolivad enamasti Tallinna või Tartusse, sest seal võib head tasu toova töökoha püsimises kindel olla.