Kuidas bürokraatia ja laimamine võivad tappa loovust ja head tahet

Piret Anier Foto: Marko Saarm / Sakala

/.../

Siin on head kui halba – kõike ...

Head veel peame lisama,

et saaks tugevaks me väike,

aga vaba isamaa!

(Leelo Tungal, «Iga maa»)

VILJANDI, MIS ON Eesti kõige ilusam ja inspireerivam linn, sai sünnipaigaks Eesti enda haridusuuendusele. Eesti esimene jätkusuutliku arengu hariduse (JAH) õppekava rakendav põhikool võiks olla väike ja kodune Oja kool. Mis juhtus, et selline võimalus on käest libisemas?

Algus oli ju paljulubav: Viljandis kohtusid Tallinnast ära kolinud teotahtelised ja kogemustega inimesed, kes armusid siinsesse loodusesse ja kohalike inimeste koostöösse. Mõne aasta möödudes selgus, et nad on valmis missioonitundega panustama esmalt kohaliku ja pikemas plaanis kogu Eesti hariduselu rikastamisse ühe väikese ja elulise õppega eriklassi või kooli loomisega. Need olid rikkaliku pedagoogilise pagasiga õpetaja ning ettevõtlik lapsevanem.

21. veebruaril 2015 alustas Viljandis teadmiste ja loovuse eelkool, mis andis tõuke uue erakooli sünniks. Oja koolis toetusime alustuseks Steineri koolide õppekavale, sest see on rahvusvaheliselt tunnustatud ja praeguseks 100 aastat rakendatud terviklik lapse arengust lähtuv õppemetoodika. Kavatsus oli kasvada kogemuspõhiselt kolmandaks sisuliseks valikuvõimaluseks linnakoolide ja Waldorfi kooli kõrval.

Kolme aasta jooksul vormusid koos laste ja õpetajatega uus esimese kuni kuuenda klassi JAH-õppekava ja selle rakendamist toetav kooli ülesehitus. Kõik vajalikud dokumendid ja kooskõlastused esitati õigel ajal ministeeriumile, maksti kaks korda 500 eurot riigilõivu, läbiti edukalt riiklik arengukava ekspertiis ja tulemuseks oli keeldumine koolitusloast. Kõlab uskumatuna, aga see on kohtuotsusega kinnitatud reaalsus.

ESIMENE KOMISTUSKIVI oli kohalike suhtumine. Väljastpoolt tulijate vastu ollakse algul ju ikka heatahtlik, kuid mingil hetkel langevad maskid ja hakkad kogema tegelikkust.

Väikese koha võlu on vahetu suhtlus ja väike üksteist toetav tegijate ring. See on ka väikese koha valu, sest kohalikud on üksteisega kas või kaudselt tuttavad.

Teine väikese koha kitsaskoht on koormatus. Enamasti jõutakse vaevu ära teha kõike nõutut ning lihtsalt ei ole võtta aega huvi tunda, kuidas teisel päriselt läheb, rääkimata abipakkumisest. Igaüks peab ise hakkama saama ja kui kõik ei lähe kohe suurepäraselt, jagub kaigaste kodaratesse loopijaid. Tõsi, see vähemus, kes teab, mis päriselt toimub, hoiab teadmist endas ja jätkab vaikselt.

Tagantjärele tarkusena saab tõdeda, et üks ähvardav lapsevanem suudab isiklikke tutvusi kasutades avalikku arvamust kallutada ja uut algatust eluohtlikult kahjustada. Kahjuks ei suuda ajakirjandus kõmujanu ootuses tegutseda tasakaalustatult ja kõikide laste/perede huvides.

Ajalehes ilmunud laimust hoolimata jätkas kool oma teed ning kasvas uuendusmeelsete kohalike ja Viljandisse värskelt kolinud peredega.

TEINE KOMISTUSKIVI oli Eestis vohav bürokraatiakultus ja poliitiline võim. Tavaliselt jääb õpetajal koolis oma põhitöö jaoks – lapse arengu toetamiseks – aega siis, kui paberimajandus ja koosolekud on tehtud. Me püüdsime võimaldada õpetajal olla Õpetaja ehk vaba, ise otsustav ja vastutav inimene, mitte kurnatud bürokraatiaori.

Me ootasime ministeeriumi korralist järelevalvet, et sisuliselt mõista, milleks ja kuidas korraldada uue õppekava kohast koolistruktuuri nii, et kõik vajalik on õpilase, õpetaja ja ka kooli arengut toetav. Näiteks järelevalve ajal hakkasime arendama täiesti uut klassipäevikut.

Töö käigus selgus kurb tõsiasi, et haridusuuendusi soovivas ministeeriumis ei osata toimida, kui ollakse kaasatud muutuste loomisse, vaid tegutsetakse vahendeid valimata poliitilise tahte läbisurumiseks. Võin oma kogemusele tuginedes väita, et Eestis ei huvita haridusministeeriumi ega kohut laste huvide kaitse, siin ei austata vanemate vastutust, õigusi ja kohustusi tagada lapsele kohane suunamine ja juhendamine. Seega surnud ring: ministeerium viib iga hinnaga ellu poliitilist suundumust kaotada väikesed ja erakoolid ning kohus ei saa toimida teisiti kui kinnitada ministeeriumi tahet. Ainus võimalus jätkata on väljuda ringist.

KOLMAS KOMISTUSKIVI oli uskumine kogemuspõhise arengu tunnustamise võimalikkusse. Kolm aastat olid missioonitundega inimesed vabatahtlikult ja tasu saamata panustanud haridusuuendusse, uskudes, et elu loomulik osa on areng ehk vigadest õppimine. Jah, loomulikult tegime me vigu nii suhtlemisel omavahel kui avalikkusega, ühe või teise dokumendi loomisel või arvates, et inimestel on piisav info kooliõppetegevuse kohta. See on millegi täiesti uue loomise puhul tavapärane. Me õppisime vigadest ja valmistusime nendest saadud tarkusi kasutama uue JAH-õppekavaga kooli arendamiseks. Meilt võeti selleks õppeaastaks see võimalus.

Suvel 2018 olid meil lisaks senistele peredele uued esimesse klassi tulijad, õpetajate tuumik, kooli nõuetele vastavad ruumid ja muu vajalik. Ja siis äkki teatati, et koolitusloa jaoks esitatul ei ole tähtsust ja kool ei saa koolitusluba. See oli kooliperele šokk.

Pöördusime advokaatide poole. Nende hinnangul olime suutnud kõik keeldumise põhjenduseks toodud seitse ettekirjutust täita. Pärast kohtumist ministeeriumi esindajatega haarasime viimase õlekõrre ja astusime kohtuteele, et esialgse õiguskaitse toel võimaldada lastele aasta rahulikku koolikeskkonda, kuni täiskasvanud vaidlevad bürokraatia peensuste üle. Kahjuks läks teisiti.

PÜÜDSIME KIIRELT leida tekkinud olukorrale lahenduse Leie kooli kaasabil. Ka seal kohtusime poliitilise tahtmatusega. Nii pidid pered leidma lastele päev enne kooliaasta algust võimalikult hea lahenduse.

12 lapsest kolm jäid kohe koduõppele, jaanuariks lisandus kaks ja uueks õppeaastaks kavandab veel vähemalt kaks last lahkuda senistest koolidest. Ainult ühe pere lapsed on koolivahetusega rahul.

Viljandist on lahkumas mitmed inimesed, sest valikuvõimalusi on vähe. Näiteks elanike arvu poolest veidi väiksemas Rakveres on linnakoolid, Waldorfi koolist väljakasvanud erakool ja uus Waldorfi kool. Viimati mainitus õpib iga päev 70 õpilast ja koduõppel on 100 last (sic!) üle Eesti, nende hulgas mõned Oja kooli õpilased.

Vanema valikul koduõpe tähendab, et lapsel puudub tema arengut toetav kool.

Minult küsitakse viimasel ajal üha tihedamini, kas sügisel avab Oja kool uksed. Ma ei tea seda, sest senised vanemad on kurnatud ministeeriumi ja meedia kadalipust ning ruumid on läinud järgmiste rentnike kasutada, kuid õpetajate kohta ei oska veel ütelda. Märtsis kohtub õpetajate tuumik, et selgineks loodud JAH-õppekava edasine saatus.

Kõik on võimalik, kui jätkub tahet, toetust ja usku imedesse, sest kogemustega inimesed on veel olemas!