Viimane kutsung: otsime õpetajaid

Juhan-Mart Salumäe

FOTO: Elmo Riig

EESTI HARIDUSSÜSTEEMI on hinnatud aastaid väga heaks. Teadmine Eesti põhikooliõpilaste PISA testide silmapaistvatest tulemustest on juba nõnda levinud, et isegi hariduselust kaugel olevad inimesed ei seosta seda sõna vaid ühe viltuse torniga Itaalias.

Siiski tuuakse heade tulemuste kõrval ikka välja ka agasid. Mind kutsus maa peale näiteks Taxify ühe asutaja Markus Villigu iseenesest lihtne mõte, millesse minu meelest pole seniajani täie tõsidusega suhtutud: meie haridussüsteem on praegu väga heal tasemel, aga kümne aasta pärast ei pruugi see enam nii olla.

Viljandi maakonna värske arengukava tuules ja Viljandi linna arengukava valmimise valguses on paslik arutleda selle üle, mis ohustab meie haridussüsteemi enim ning kuidas taset säilitada ja parandada. Eestis on omavalitsuste korraldada valdavalt alus-, üld- ja huviharidus, mistõttu peatun ennekõike neil kolmel.

RIIK JA OMAVALITSUSED on teinud viimastel aastatel hariduselu kvaliteedi parandamiseks olulisi muudatusi. Olgu näideteks riigigümnaasiumide rajamine üle Eesti, huvihariduse kättesaadavuse parandamine või üldhariduskooli õpetajate palga tõus.

Viimati mainitu kohta võin välja tuua, et kui ma 2014. aastal Viljandis õpetajana tööd alustasin, oli minu brutokuupalk täiskoormuse juures 800 eurot. 2018. aasta juunis oli minu viimasel palgalipikul töötasu ligemale 1200 eurot. 2019. aasta jaanuarist on õpetaja palk juba 1250 eurot. Huvikooli- ja lasteaiaõpetajate palgad on omavalitsuseti paraku veel ebaühtlased, kuid samuti tõusma hakanud.

Lühidalt: palju on tehtud ja kindlasti palju veel tehakse.

Lugedes Viljandi maakonna hiljuti valminud arengukava, leiab palju väärt mõtteid: liikuda edasi säästva arengu põhimõtetega koolides, arendada ettevõtlusõpet, luua tehnoloogiaklasse.See kõik on väga tore, kuid igasuguse haridusuuenduse eelduseks on õpetajad. Nende leidmise ja pealekasvu küsimus arengukavas paraku ei kajastu.

Seda ei saa maakonna arengukava koostajatele tingimata süüks panna, sest õpetajaskonna vananemisest ja vähenemisest räägitakse vähe. Mina teadvustasin asjaolu, et meie pedagoogiline personal vananeb, endale juba põhikooli lõpus, see tähendab 11 aastat tagasi. Selle ajaga pole olukord paremaks läinud.

EELMISEL AASTAL haridus- ja teadusministeeriumis valminud uuring «Õpetajakoolituse lõpetanud ja alustavad õpetajad EHISe andmetel» näitab, et möödunud õppeaastal olid pooled üldhariduskooli õpetajad 50-aastased ja vanemad, kusjuures 60-aastasi ja vanemaid õpetajaid oli peaaegu viiendik. Samal ajal lõpetas 2016/2017. õppeaastal õpetajakoolituse õppekavarühmades 558 inimest. Kümme aastat varem oli neid 1066.

Peaaegu 50-protsendiline kahanemine on tunduvalt suurem kõigi lõpetanute arvu vähenemisest. Kõigi lõpetanute arv on vähenenud veerandi võrra.

Samad näitajad iseloomustavad olukorda Viljandimaal. HaridusSilma andmetel on sel õppeaastal Viljandimaa 629 üldhariduskoolis töötavast õpetajast üle 54 protsendi rohkem kui 50 aasta vanused ning 60-aastasi ja vanemaid on ligi 23 protsenti. Sama kehtib sisuliselt lasteaiaõpetajate kohta.

Võrdluseks olgu toodud, et 10 aastat tagasi oli vanemate kui 50-aastaste õpetajate osakaal üldhariduskoolides 43 protsenti ning 60-aastasi ja vanemaid õpetajaid oli veidi üle 14 protsendi. Lasteaedades olid vastavad näitajad 41 ja 6,6 protsenti.

Lasteaedade puhul on Eestis positiivne märk see, et õpetajaid tuleb ülikoolidest piisavalt peale. Näiteks kui aastal 2009 oli Viljandimaa lasteaedades 13 alla 30-aastast lasteaiaõpetajat, siis praegu on neid 30. Üldhariduskoolides sellist tendentsi paraku täheldada ei ole.

MIDA SIIS IKKAGI teha selleks, et meie koolides – nii Viljandimaal kui Eestis tervikuna – oleksid ka tulevikus head ja professionaalsed õpetajad?

Laurileesilikult pean hoolimata oma positiivsest kogemusest ütlema, et töötasu on endiselt tähtis küsimus. Sellele viitab ka paari aasta tagune õpetajaameti maine ja atraktiivsuse uuring.

Nagu mainitud, sellest aastast on õpetaja miinimumpalk 1250 eurot. Õpetaja arvestuslik keskmine palk peaks tõusma umbes 1500 euroni. Kui neid summasid on inimesed ehk kuulnud, siis paljud tõenäoliselt ei tea, et suur osa õpetajatest ei tööta täiskoormusega.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelmise õppeaasta arvulises ülevaates kajastub, et juba viimased kaheksa õppeaastat on õpetajad töötanud keskmiselt 0,83 ametikoha koormusega. Seda mitte niivõrd nende endi soovil, nagu viitab TALIS-e (OECD rahvusvaheline õpetamise ja õppimise uuring – toimetus) 2013. aasta raport, vaid tulenevalt töökorraldusest koolis ning koolijuhi personalipoliitikast ja koolipidaja koolivõrgupoliitikast. Siinjuures on küsimus selles, kas omavalitsusel on koolipidajana võimalik olukorda muuta.

Kombineerides keskmise palga ja keskmise koormuse, saame õpetajate palgavahemikuks 1038–1245 eurot. Arvestades õpetajatöö olemust, ei ole see noortele kuigi atraktiivne väljavaade.

Kõlab klišeena, kuid me peaksime kõrgharidusega õpetajate, sealhulgas alushariduse õpetajate miinimumpalka veel jõuliselt tõstma. Võtmeroll on siinkohal riigil. Samaväärne tasu peaks olema kutsekooli- ja lasteaiaõpetajatel.

Teiseks peame võtma tugevamalt fookusesse tugispetsialistide kättesaadavuse küsimuse. Koolipsühholoogid, logopeedid, sotsiaalpedagoogid ja eripedagoogid ei aita mitte ainult õpilasi, vaid aitavad siduda kooliperet üheks tervikuks. See omakorda aitab vähendada stressi koolikeskkonnas ja toetada õpetajaid nende töös. Just tööstressi vähendamine on miski, mis aitaks inimeste hinnangul õpetajaametit atraktiivsemaks muuta.

Õpetajad vajavad tugipersonali abi seda enam, et nii lasteaedades kui üldhariduskoolides on kasvanud hariduslike erivajadustega õpilaste osakaal. Me võime küll öelda, et peame ennekõike muutma õpetajakoolitust ja küll siis tuleb mitmekülgsem õpetajaskond peale, kuid enne nende multitalentide pealekasvu on meil veel tuhandeid õpetajaid, kes seda abi vajavad.

Peame tagama selle, et tugi­spetsialistid oleksid kättesaadavad kõigis Eesti ja Viljandimaa koolides. Minu heameeleks on maakonna arengukava selle ka eraldi välja toonud.

KOLMANDAKS PEAME looma rohkem võimalusi, tänu millele jõuaksid koolidesse tööle ka inimesed väljastpoolt haridussüsteemi. Olen nõus väitega, et kooli tööle asuv inimene peaks olema omandanud pedagoogika alused. Samal ajal olen veendunud, et 10 aastat omas valdkonnas töötanud insener või politoloog ei pea nende omandamiseks kolmeks kuni viieks aastaks uuesti ülikoolipinki siirduma. Ehk siis: me võiksime pakkuda kõrgharidusega inimestele rohkem kursusi, kus nad saaksid omandada lühema aja jooksul pedagoogika alused ning leida endale uue rakenduse haridusmaastikul.

Lootust, et me leiaksime niiviisi uusi õpetajaid, on. Eeltoodud õpetajaameti maine ja atraktiivsuse uuringu järgi on õpetajaameti maine ühiskonnas väga hea ka tööealise elanikkonna, sealhulgas kõrghariduse omandajate seas. Seetõttu võiksime luua inimestele rohkem uksi õpetajaametiga alustamiseks.

EESPOOL NIMETATUD ettepanekud pole senikuulmatud, kuid kahetsusväärselt on nende rakendamine olnud kas poolik või siis pole nendega üldse tegeldud. Kuid me peame olukorrale ausalt otsa vaatama.

Meil pole mõtet rääkida muutunud õpikäsitusest, kaasavast haridusest ega muudest haridus­uuendustest, kui pole inimesi, kes seda kõike ellu viiksid. Fookuses peab olema õpilane, kuid temagi ei arene õpetajata.

Seades hariduspoliitilisi eesmärke viieks või enamaks aastaks, peame ette võtma otsustava sammu nende pealekasvu toetamiseks. Õpetajate nappuse ja nende ettevalmistuse teemat pole enam kuhugi lükata.

Tagasi üles