Kurepaar peab hea pesakoha korstnasse kirjutama

Nii vihaseid võitlusi, kui pidasid kunagise Kalevi spordibaasi katlamaja korstna otsas pesitsevad valge- toonekured mullu kevadel, juhtub inimese silm loomariigis harva tunnistama. Veelgi haruldasem on, et olelusvõitluse jälgimiseks polnud fotograafil tarvis päevi varjendis kükitada või õppinud giidide saatel safarile sõita, tuli vaid objektiiv koduaknast välja torgata. Foto: Rait Killar

Ühel prantsuse karikaturisti Jean Effeli pilapildil istub noorpaar korstna otsa ehitatud kurepesas vihma käes ning mees teatab naisele: «Vesi ja keskküte... Meie korter polegi nii väga vilets...»

Erinevalt tollest korterikitsikuses vaevlevast paarikesest ei meeldi toonekurgedele «kõik mugavused» sulevõrragi. Pähe sadavast veest pole neil muidugi pääsu, küll aga ei tee nad naljalt pesa köetava tahmatoru otsa.

Sobivaid pesaaluseid jääb seetõttu üha vähemaks, sest vanad korstnad võetakse hoone renoveerimise järel kasutusele või lammutatakse hoopis. Üks neist kadus hiljuti Viljandi järve ääres asuvast endisest Kalevi spordibaasist, kuhu ehitatakse moodsat hostelit.

Rait Killarit, kes aastaid Ranna puiesteel elanud kurgede elu koduaknast jälgis ja fotokaameraga jäädvustas, ajendas see tehtud pilte läbi vaatama ning meenutama põnevamaid seiku, mis silma ja fotoobjektiivi ette jäänud.

Verine võimuvõitlus

Viimastel andmetel pesitseb Eestis umbes 5000 paari valge-toonekurgi, mis tähendab, et kindlasti pole tegemist haruldusega. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks inimesed neile eriti tähelepanu ei pööra. Isegi kui nad elavad üsna nina all.

Killari innustunud linnuvaatlustes mängib suurt osa fotograafia. Heade kaadrite saamiseks tuleb tiivulisi iga päev tundide kaupa jälgida ning nii tekib paratamatult pilt ka nende kommetest, rõõmudest ja muredest.

Üks pingelisemaid perioode spordibaasi toonekurgede elus oli eelmisel kevadel, kui korstnapesasse asunud paari ilmus segama võõras võistleja. Oksad lendasid, tiivad rabisesid, nokad välkusid... Nii isased kui emane kaklesid sedavõrd ägedasti, et kord oli heitluse järel ühe linnu põsk päris kõvasti verega koos.

«Algul arvasin, et sissetungija aeti minema, aga ta tuli järgmistel päevadel ikka jälle ja jälle, ühel korral isegi öösel,» meenutab Killar. «Toonekurgede nägemine pimedas vist eriti hea ei ole, aga ju nad siis askeldasid häälitsuste järgi. Igatahes kõva madin seal käis.»

Viienda ratta visadus viis viimaks sihile ja algul pesa punuma pääsenud isalind põgenes umbes nädal pärast rünnakute algust. Vähemalt nii Killarile paistis, sest ehkki ta kurgedel välimuse järgi vahet ei tee, muutus käitumine märgatavalt.

«Armuelu oli sootuks teine,» täpsustab ta. «Kui eelmistel aastatel olid kured rahulikud, siis nüüd tundus, et üks neist püüab väga tõsiselt muljet avaldada ja võimu näidata.»

Eelmise ja käesoleva aasta jooksul lendas pagendatud isane (aga võib-olla hoopis mõni neljas või viies kurg) aeg-ajalt spordibaasi lähedalt mööda, kutsudes nii esile paarikese ärevaid proteste. Muidu tummad, vaid nokaplagina ja susistamise abil suhtlevad linnud ajasid pead kuklasse ja tõid kuuldavale heli, mis Killari kirjelduse kohaselt sarnanes vilega.

Piloodiks ei saa üleöö

Tormiliste võitlustega alanud aastal toonekurepere poegi ei saanudki. Küll aga oli kaks kurejõnglast pesas tänavu ja nagu sellel liigil pärast kesksuve möödumist tavaks, hakkasid nad augusti algul lennuharjutusi tegema.

Isegi kõige algelisema õhuspüsimise kunsti omandamine pole lihtne. Seepärast lehvitavad pojad esmalt tükk aega lihtsalt tiibu, et nende jõus kindel olla või julgust koguda. Lõpuks, kui kuivast trennist küllalt, teevad nad vältimatu hüppe tühjusesse ja lendavad mõne lähedal asuva maja korstna otsa. Kõrgelt kohalt on neil hea uuesti õhku tõusta, ühtlasi ei pääse häirima maapealsed segajad.

«Mõnikord on nad seal siis pool päeva, ei julge enam siiapoole ega sinnapoole liikuda,» teab Killar. «Ja vanemad teise korstna otsas muudkui õiendavad nendega, et jumala eest, harjutage, ei ole mõtet päeva niisama raisku lasta, te peate ju varsti lõunasse lendama!»

Lõpuks nad lendasidki ära. Juba suvel. Tagasi spordibaasi see ega ka ükski teine kurepaar enam tulla ei saa, sest vanast kütmata korstnast on alles vaevalt veerand ja küllap kaob seegi kiiresti.

Kuhu tavaliselt üsna pesapaigatruud toonekured uue kodu rajavad, Killar oletada ei oska, sest läheduses pole tema teada ühtegi sobivat paika. Kõige tõenäolisem on, et korstna soliidne silikaadist alusmüür vahetatakse mõne elektriposti vaivundamendi vastu.

ARVAMUS
MARGUS OTS,
ornitoloog
1970. aastatel ja varem oli suur osa valge-toonekure pesadest puu otsas või ehitistel, sealhulgas korstnatel. Nüüd tehakse mõnes kohas kuni kolmveerand pesadest elektripostidele.
Selle põhjus on ühelt poolt, et puude otsa pesaaluseid eriti enam ei paigaldata ning sobivaid kasutuseta vanu korstnaid pole samuti palju järele jäänud. Teisalt on kasvanud valge-toonekure arvukus ja kõigile sobivaid pesapaiku lihtsalt enam ei jätku.