Filmiarvustus. Purakas paati ja nuga neeru

Kalur Baker Dill ning tema eksnaine Karen – femme ilma fatale’ta sedapuhku. Foto: Forum Cinemas

Filmikunst on üks veider kunst. Mõnikord paneb ta sind kibedalt nutma, siis aga hoopis vatsa vappudes naerda kõõksuma. Või teeb mõlemat korraga. Vastandpoolustega mängides suudavad filmid panna meid mõistma roimareid ja hukka mõistma edasipüüdlikkust. Film suudab mängida valge mustaks ja musta valgeks. Või näidata, et ka hallil on hulk varjundeid. Nagu elul. Elu pole täiuslik. Elu pole selgepiiriline. Elu pole mustvalge. Elu on päris. Või kas ikka on?

Värske linateose «Meelerahu» («Serenity») tegevustik rullub lahti maalilisel Plymouthi saarel. Palmid, helesinine vesi, tuules hõljuvate suhkruroogude vahel kulgevad kitsad teed ja külakeskus oma kohustusliku sadamakõrtsiga. Kõikjal kulgevad sõbralikud kohalikud, kes üksteisele küsimata abikäe ulatavad ning kogukonnakaaslaste muresid, rõõme, uudiseid ja saladusi juba poolelt sõnalt aimavad.