Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/15/11790989t1h2299.jpg)
Eurovisiooni lauluvõistlus ei jäta kedagi ükskõikseks. On nii tulihingelisi fänne kui ka neid, kes väidavad end suurt glamuuripidu kogu hingest vihkavat. Vahepeale jääb muidugi paras ports rõõmsameelseid kaasaelajaid. Ennekõike on Eurovisioon ja sellele eelnev «Eesti laulu» trall aga aasta tähtsündmus paljudele muusikutele ja heliloojatele. Täna tungleb neist 12 edukamat kitsa ukse lävel, millest sisse lubatakse vaid üks.
Meie aga istume teleri ees ning aplodeerime, kirume, hõiskame, näägutame, naerame, tänitame ja lõpuks hääletame, nii et näpud villis. «Eesti laul» on nagu naabrinaine, kes teie õhukeste seintega ühiskorteri kõrvaltoas purjus viikingi kombel norskab. Aga kui prügi välja viies teda õues kohtate, jääte õrnalt õhates soolasambana seisma, kuni ta nõtked puusad ja siredad sääred nurga taha kaovad. Ja siis veel natukeseks.