Olukorrast Viljandimaa teedel

Aivar Kaljusaar Foto: Marko Saarm / Sakala

PRAEGUSI ILMU võib nimetada talveks selle sõna klassikalises tähenduses. Spordisõbrad tunnevad rõõmu, mida pole ammu tundnud. Autojuhid kiruvad aga nii, nagu pole ammu kirunud. Kiruvad teede ja tänavate suhteliselt kehva hooldust.

Ka mina paneksin teehoolduse hindeks rahuldava ehk koolipoisi kolme. Ent kui koolis saadud kolme kohta ütlevad poisslapsed «Normaalne!», siis teehoolduse puhul tuleks asja näha sedapidi, et parandamisruumi on küllaga.

Muidugi on sellel, miks asjad on nii, nagu need on, omad põhjused. Meie riik on nii õhuke, et saadakse seda, mida tellitakse. Ja loomulikult selle raha eest, mis võtta on.

Kuid stopp! Tegelikult saab ikka natuke rohkem, kui tahta.

Kohalikud teavad, kes teede eest hoolitseb. Kui ikka naabri-Antsust sahamees teeb oma tööd lohakalt, siis ta selle eest tädi Maali käest saab. Ning järgmisel korral teeb ta ehk isegi pisut rohkem kui miinimumnõuete jagu ja on tubli mees.

MAAKONNAS RINGI sõites on mulle jäänud mulje, et sel talvel hoolitsevad vallad inimeste liikuma pääsemise ja tasuta ühistranspordi toimimise võimaluste eest paremini kui riik. Siinkohal ei tohi unustada, et ka vallad tellivad odavaima teehoolduse, aga saavad justnagu rohkem.

Üks peamisi põhjusi on kindlasti see, et kohalikud teavad, kes teede eest hoolitseb. Kui ikka naabri-Antsust sahamees teeb oma tööd lohakalt, siis ta selle eest tädi Maali käest saab. Ning järgmisel korral teeb ta ehk isegi pisut rohkem kui miinimumnõuete jagu ja on tubli mees. Seevastu riigi tellitud teehoolduse puhul katsutakse miinimumiga hakkama saada ja asi vask. Ja nõuded on väljaspool põhimaanteid leebed.

Mõni aeg tagasi juhtusin ühe maanteeameti spetsialistiga vestlema. Teemaks oli busside hilinemine. Selgus tõsiasi, et tee võib vastata normidele, aga see ei tähenda tingimata, et bussiga (loe: suure ja raske sõidukiga) pole seda mööda libe sõita.

Siit koorub välja huvitav asjaolu. Kui me tavaliselt kirume, et teehooldus on tegemata (mis võib õige olla) ja buss ei jõua seepärast õigel ajal peatusse, siis tegelik põhjus on, et sõidugraafikud ei vasta tee hoolduskategooriale. Graafik on aasta ringi üks ja sama, sõita saab aga vastavalt teeoludele.

Kõige kehvemas seisus on kolmekordse pindamise ehk niinimetatud vaese mehe asfaldiga teelõigud. Suvel on need head – ei tolma –, kuid talvel neid karestada ei saa, sest on oht neid vigastada. Soola ei saa samuti panna, sest tee sulab üles.

Jah, oleks kaunis imelik kaks korda aastas sõiduplaane ümber teha, aga mõtlemisainet on siin nii sõidugraafikute koostajatele kui teehooldajatele.

PRAEGU ON NÄHA, et kõige paremas seisus on kruusateed, mille puhul saab kasutada karestamist. Järgnevad asfaltteed oma jääkonarustega, mis tasapisi sulavad (mida suurem liiklus, seda kiiremini). Kõige kehvemas seisus on aga kolmekordse pindamise ehk niinimetatud vaese mehe asfaldiga teelõigud. Suvel on need head – ei tolma –, kuid talvel neid karestada ei saa, sest on oht neid vigastada. Soola ei saa samuti panna, sest tee sulab üles. Jääb vaid liivatamine, aga seda pole minu silmad Viljandimaal veel näinud. Lõunanaabrid, muide, kasutavad seda varianti usinasti. Kes tahab, võib Lilli piiripunktist läbi sõita ja seda oma silmaga kaeda.

Valdade meepoti rikuvad ära asulad. Omast kogemusest võin tuua kaks näidet.

Väga hull seis on Mustlas teega, mis läheb Viljandi–Rõngu maanteelt Ämmuste poole. Ringist kuni asula piirini on tunne, et sõidad mööda ülesküntud uudismaad. Väljaspool asulat on tee vähemalt lahti lükatud ja sile.

Teine koht on Päri asula. Seal on kehva hoolduse põhjuseks kohalikud autoomanikud, kes pargivad mõlemale poole teed ja nii kitsalt, et sahamees lihtsalt ei mahu vahelt läbi. Seal vajaks parkimine kindlasti ülevaatamist. Praegu on nii, et suurema sõidukiga liigeldes tuleb hoida hinge kinni, et jääkonaruse otsast mõnele autole selga ei vaju.

Kui me tavaliselt kirume, et teehooldus on tegemata (mis võib õige olla) ja buss ei jõua seepärast õigel ajal peatusse, siis tegelik põhjus on, et sõidugraafikud ei vasta tee hoolduskategooriale.

LÕPETUSEKS ON MUL riigiteede hooldajatele ettepanek.

Õnneks kõigil päevadel ei saja – ei vihma ega lund. Sel ajal saaks valmistuda kevadise libeduse tekkeks. Mida vähem on teedel kinnitambitud lund ja jääd, seda kiiremini läheb tee kevadel karedaks.

Sügiseti kuuleme teehooldajaid rääkimas, kui palju neil on masinaid ja puistematerjali. Ent see on tühi jutt, kui kõiki vahendeid täiel määral ei kasutata. Minu ettepanek seisnebki selles, et ajal, kui taevaluugid on suletud, võiks tugimaanteed viia kõrgemale astmele vastavasse seisu. Vabatahtlikult!

Kevadel on kõikjal jää ja siis laiutatakse käsi, et igale poole korraga ei jõua. Loomulikult ei jõua. Kuid kui talvel niisuguse olukorra leevendamiseks midagi ära teha, on kevadel selle võrra lihtsam.

Niisiis: mindagu ja uuritagu, kuidas asi on valdades korraldatud. Ehk on võimalik omavahel kogemusi vahetada. Me kõik võidaksime sellest.