Viljandi, ma annan sulle nulli!

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

ELU ON SEIKLUS. Ma käisin talvises Viljandis. Võtsin ratta kaasa ja tulin.

Mäletasin hästi eelmise aasta detsembrit, mil siin samamoodi rattaga käisin. Lootused olid mõlemal korral samad: sõita ­äärelinnast Uueveski kaudu järve äärde, Huntaugu mäest üles ning mööda terviserada järveringile. Mõtteks see aga mõlemal korral jäigi.

Tunnistan ausalt, et ma ei ole kusagil näinud nii jäiseid teid ja tänavaid kui Viljandis. Need on klaaslibedad, lausjääs. Liikumiseks kõlbmatud, kui sa just ei veere neljal rattal ja naastudega.

Jah, peatänavatel võib ju asfalt väljas olla, kuid see on ka kõik. Keera mõnele väiksemale kõrvaltänavale ja seal valitseb igikestev talv üheskoos jää ja libedusega.

Viljandi, ma annan kümne palli skaalal su talihooldusele nulli!

PALUN VABANDUST, et tunnen huvi, aga miks on Viljandi tunnuslause «Ürgses rütmis»? Vahest tähendab see ka lumelükkamisele ja libedustõrjele ürgset lähenemist? Siis on ju kõik hästi. Varem või hiljem tuleb ikka kevad, temperatuur tõuseb ning teed ja tänavad sulavad lume- ja jääkihi alt välja.

Kui järeldus oli meelevaldne, siis mul on teile infot. On aasta 2019 ja maailmas on igasuguseid vigureid leiutatud. Üks selliseid on ristkülikutaoline metallplaat, millele on antud teatud kumerus. Kui selline plaat – lumesahk nimeks – panna veoauto, sõiduauto või kitsamates oludes ka ATV ette, moodustavad need koos oskusliku juhiga tõhusa tööriista teede ja tänavate puhastamiseks. Lükka aga teed puhtaks ja puista puhtaks lükatud osale libedustõrjematerjali.

AGA LIIGUME EDASI. Ikka kahel ja mitte neljal rattal.

Keerasin Paala teelt Vaksali tänavale ja pidin pikali kukkuma. Ei, mitte ainult ülimast libedusest, vaid ka kõnniteedel avaneva vaatepildi peale. Kuidas on võimalik, et satud kitsukesele, sõidutee ja majaseina vahele surutud kõnniteejupile ja seda katab jäämägi (tee telgjoonel on jääkiht kõrgem ja servades madalam, libedust lisab maja katkisest räästast tilkuv vihmavesi)?!

Saan aru, et krundi laiuselt saavad majaesisel libedustõrjel palju ära teha ka elanikud ise, aga elanikud ei ole ju need, kes märgukirja hirmus kõiki linnatänavaid peaksid hooldama. Või siiski on?

Kui lund sajab, pidevalt ja palju, tuleb lumelükkamisgraafikut tihendada. Ei piisa sellest, mis lumeta sügisel paberitesse kirja pandud sai.

Mis juhtub siis, kui seda ei tehta? Siis sõidetakse ja kõnnitakse lumi tiheda massina teedele kinni, sellest saab vihmasematel päevadel jääväli ja mis peamine: kogu see jama sulab üliaeglaselt.

MINU JA JALGRATTA pärast olge aga mureta: siin maailmas ei ole (välist) jõudu, mis suudaks jätta mul sulailmadega veebruaris rattaga sõitmata. Sain Viljandis nii detsembris kui ka nüüd, veebruaris, oma sõidud tehtud. Loosi läks ikkagi järvering, aga mitte terviserajal, vaid mööda maanteed. Tänusõnad maanteeametile, et tema ürgses rütmis ei tegutse.

Seejuures tooksin huvitava näitena välja kergliiklustee lõigu Viiratsist Viljandi poole. Paistis, et seda lõiku lükatakse lumerikkal ajal hoolsasti lahti, ning piisas paarist vihmapäevast, et jääkirme sulaks. Laupäeval tuli teel veel ukerdada, pühapäeval sai sõita kui suvel.

ME SIIN JÄRVAMAAL kirume kohalikke lumelükkajaid: nad tegevat oma tööd aeglaselt ja kehvasti, valede vahendite ja tööpõhimõtetega. Tegelikult piisab väikesest võrdlusmomendist kõrvalmaakonnaga ja pilt on palju selgem.

Sõidan alatasa sõsarlinnade Türi ja Paide vahel 14 kilomeetri pikkusel kergliiklusteel ning traktorid on mulle peaaegu igapäevased kaaslased. Viimane kord oli tee – küll ühe sõidusuuna laiuselt, aga siiski – liivatatud nii, et jääd ega lund selle alt ei paistnudki. Rõhutan: me räägime kergliiklusteest, mida elanikest tühjaks jooksval Järvamaal kasutab talviti võib-olla mõnikümmend inimest.

Järvakatele ei meeldi, et sahaga traktorite asemel teevad oma tööd sahaga sõiduautod (kastiga pikapid): nood olevat jõuetumad. Viljandist tulnuna paneksin igale sellisele sõiduautole hellitusnime ja maksaksin juhile preemiat, sest olgu need väiksemad linnatänavad, mis nad on, aga vähemalt kõnniteed on olnud igati puhtad.

SAAGE ARU, ma kaldun liikumisharjumustelt küll normaalsusest kõrvale, kuid ma ei pea end suvaliseks ratturiks. Olen siseturist, kes juba mitmendat korda tunneb, et ta ei ole oodatud. Vähemalt mitte jalgrattaga. Vähemalt mitte Viljandi tänavaid mõõtma. Vähemalt mitte talvel.

See ei ole meeldiv tunne. Vahest saavad kõik aru, et kiivri võin ma ju endale pähe ja naastud rattale alla osta, kuid sellega minu roll ka piirdub ning edasi loodan võõrustava omavalitsuse abile. Abile, mis tagaks, et minu tagasihoidliku sõidustiili juures näeksid mu silmad õhtut restoranis Harmoonia sööki nautides ja Ugalas teatrietendusele kaasa elades, mitte erakorralise meditsiini osakonnas kokkulappimist oodates.

Lähipäevadeks lubatakse ka miinuskraade. Arvestades praegusi vihmaseid ja lörtsiseid ilmu, siis ... Hea viljandlane, olgu jumal sulle armuline! Ära parem kodust välja trügi.