Maakondade järeleaitamine Tallinnale – kas lootusetu ülesanne?

Swedbanki peaökonimist Tõnu Mertsina Foto: Toomas Huik

ELU EESTI VÄIKELINNADES, külades ja maakohtades paraneb. Kui ma mõtlen ajale 15–20 aastat või isegi 10 aastat tagasi, on palju muutunud. Mõnes kohas rohkem, mõnes vähem. Ühest küljest on selle taga suuremad võimalused, mis on tekkinud majanduse arengu ja sissetulekute tõusuga, kuid sageli on põhjuseks hoopis aktiivsed inimesed, kellel on tahe oma kodu ja selle lähiümbrus ilusamaks ja paremaks muuta.

15 aastaga on nii Harjumaal ja Tallinnas kui ka ülejäänud Eestis majanduse maht ehk SKP elaniku kohta suurenenud ligikaudu kolm korda. Numbrite järgi on elu läinud justkui paremaks kõikjal, kuid erinevus Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel ei ole oluliselt muutunud: Tallinnas loodud SKP elaniku kohta oli nii 15 aastat tagasi kui ka 2017. aastal (statistikaameti viimased andmed) 2,7 korda suurem kui ülejäänud Eestis keskmiselt.

KÕIKIDE ERAKONDADE valimisprogrammides on rohkemal või vähemal määral kirjas tahe vähendada regionaalarengu ebaühtlust. Toon siinkohal välja mõned silma jäänud valimislubadused: ″Tagada Eesti eri piirkondade sotsiaalselt terviklik ja tasakaalustatud areng″ (Keskerakond), ″Eesti areng peab olema tasakaalustatud ja hõlmama kõiki piirkondi″ (Reformierakond), ″Regionaalne lõhe ei tohi enam suureneda!″ (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), ″Oleme tugevatel tõmbekeskustel tuginevate regioonide, omavalitsuste ja kogukondade poolt″ (Isamaa), ″Viime sisse regionaalsed maksusoodustused maaelu edendamiseks″ (EKRE), ″Tagame ettevõtlusele võrdsed võimalused kõikjal Eestis″ (Eesti 200).

Arvestades seda, kui suur osa Eesti majandusest on koondunud Tallinna ja Harjumaale, on maakondade majandusarengu ebaühtluse vähendamine kindlasti suur proovikivi.

Viimase kaheksa aastaga on Tallinna osakaal Eesti majanduses suurenenud: ülemöödunud aastal loodi Tallinnas 53 protsenti Eesti SKP-st. Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses on pealinna koondunud majandustegevuse osa Eestis üks suuremaid – meist suurem on see vaid väikeriikides Küprosel ja Luksemburgis, rääkimata Maltast.

TALLINNA OSAKAALU tõusule aitab kaasa selle elanikkonna, sealhulgas tööealise elanikkonna suurenemine ning Eesti keskmise suhtes 48 protsenti kõrgem tootlikkus. Teisisõnu: ühe hõivatu kohta luuakse seal rohkem lisandväärtust. Kui jätta arvestusest välja Harjumaa, on see vahe ülejäänud maakondade suhtes lausa 129 protsenti.

Sel ajal kui Tallinna ja Harjumaa rahvaarv kasvab, on see enamikus teistes maakondades vähenenud. Statistikaameti rahvaarvu prognoosi järgi elab kümne aasta pärast Eestis inimesi rohkem vaid Harju- ja Tartumaal – peamiselt Tallinna ja Tartu linna ning nende lähiümbruse rahvaarvu kasvu toel. Ülejäänud maakondades jääb aga inimesi vähemaks. Pikemas vaates võib rahvaarvu kahanemine ja Tallinnast madalam tootlikkus pigem suurendada ebaühtlust pealinna ja ülejäänud Eesti vahel.

SAMUTI ON PALJUDES maakondades veel liiga vähe inimesi tööga hõivatud. Kui möödunud aastal oli Eestis keskmiselt hõivatud 68 protsenti 15–74-aastastest inimestest (mis on Euroopa Liidus üks suuremaid näitajaid) ning Tallinnas ja Harjumaal isegi 74 protsenti, siis enamikus teistes maakondades jäi see tublisti alla Eesti keskmise. Ida-Virumaal oli möödunud aastal tööga hõivatud vaid 55 protsenti sellesse vanuserühma kuuluvatest inimestest.

Tööhõive suurendamine oleks justkui võimalus majanduse kasvupotentsiaali tõstmiseks, kuid selleks on tarvis ka töökohti ja seda, et vaba tööjõud oleks piisavalt kvalifitseeritud.

Tööhõivele seab omad piirid elanikkonna vananemine. Kui möödunud aastal oli Harju maakonnas 16 protsenti elanikest üle 65-aastased, siis kõikides teistes maakondades oli see osakaal suurem. Ida-Virumaal isegi 24 protsenti ning Jõgeva- ja Valgamaal ligikaudu 23 protsenti.

Enamikus maakondades on pensioniealiste inimeste osakaal viimase 15 aastaga kasvanud kiiremini kui Harju maakonnas. Elanike arvu vähenemine ja vanemaealiste inimeste osakaalu suurenemine maakondades toob ühest küljest kaasa väiksema kaupade ja teenuste tarbimise, kuid ka selle struktuuri muutuse. Näiteks suureneb nõudlus meditsiini- ja sotsiaalhoolekandeteenuste ja kaupade järele.

MÕISTAGI ON ETTEVÕTETES pilt väga erinev, kuid keskmiselt määrab tootlikkuse ehk töötaja kohta loodud lisandväärtuse see, millega ettevõte tegeleb, kui hästi on see juhitud, kui häid spetsialiste saab ta kasutada, kui efektiivne on ta tarneahel ... Mida lähemal on ettevõte eksportimisele, seda suurem on tal võimalus tootlikkust tõsta. Seevastu ettevõtetel, kes müüvad peamiselt vaid otse kohalikule lõpptarbijale, on tootlikkus eksportivatest ettevõtetest keskmiselt madalam. Seda tuleks maakondade majandusarengus arvestada.

Samuti sõltub maakonna keskmine tootlikkus paljuski selle majandusstruktuurist. Kahe kõige väiksema tootlikkusega Eesti maakonna – Põlva ja Jõgeva – ühine nimetaja on suur põllu- ja metsamajanduse osakaal. Kõrgema tootlikkusega maakondades, Harju-, Tartu- ja Saaremaal, on aga teenuste sektori osakaal suurem ning põllu- ja metsamajanduse osakaal väike.

Teatavasti võimaldab ettevõtete kõrgem tootlikkus maksta töötajatele kõrgemat palka, sest suurema tootlikkusega ettevõtted ja asutused saavad lubada endale suuremat tööjõukulu. Kui möödunud aastal oli kolme esimese kvartali keskmine brutokuupalk 1285 eurot, siis olid üle selle vaid Tallinna ja Harjumaa palgad. Kõigis ülejäänud maakondades jäi palk alla Eesti keskmise. Palgatase määrab aga ära kohalike elanike ostujõu ja elatustaseme.

EESTI ERAKONDADE valimisprogrammides pakutud riigiasutuste regioonidesse viimine, üle Eesti kiire interneti, hariduse ja kultuuri kättesaadavuse tagamine, maakondadesse loodud töökohtadele palgatoetuste maksmine, omavalitsuste tulubaasi suurendamine ning selle sidumine nende territooriumil asuva majandustegevusega, regionaalsed maksusoodustused, riigisisestesse ühendustesse investeerimine ja muu selline annaksid ilmselt kõik oma panuse maakondade majandusarengusse ja parimal juhul võivad ka nende erinevusi siluda, kuid vahe Harjumaa ja teiste tõmbekeskustega jääb ikkagi suureks.

Inimesed liiguvad sinna, kus neil on paremad töötamisvõimalused, kus neile makstakse kõrgemat palka ning kus neil on selle rahaga ka midagi peale hakata. Vabade töökohtade arv on viimastel aastatel kiiresti suurenenud. Samas asus mullu kogu Eesti vabadest töökohtadest 70 protsenti Harjumaal ning 58 protsenti Tallinnas. Äritegevus koondub sinna, kus on selleks paremad tingimused: rohkem kvalifitseeritud tööjõudu, paremini väljaarendatud ja efektiivsem tarneahel ning paremad müügivõimalused nii välis- kui ka koduturule.