Vaba mõte. Venivillemitele oma kampaania!

Kui ma 2006. aastal juhiloa sain, oli tüüpiline sõidukiirus Eesti maanteedel spidomeetri järgi 110–115 kilomeetrit tunnis. See tähendas, et veoautodest, bussidest ja nõukogudeaegsetest sõiduautodest – neid liikus toona veel päris palju – sõideti ohtralt mööda. Möödasõidumanöövrit naljalt ära ei jäetud: kui keegi kas või hetkeks nii-öelda ette jäi, litsuti gaasi juurde ja mindi. Kohe. Mõne aeglasema sõiduki taha tekkinud rivvi sattudes läks olukord kiiresti närviliseks ja ohtlikuks.

Selle ajaga võrreldes on Eesti liikluspilt väga palju muutunud. Summutitorust vänge lõhnaga sinist suitsu ajavaid Žigulisid ja Moskvitše on jäänud väga väheks. Kiiruskaamerad suurte maanteede ääres, autode kiirushoidikute (sealhulgas niisuguste, mis kohandavad eessõitja järgi ise kiirust ja hoiavad temaga turvalist vahemaad) väga levinuks muutumine ja üldine küpsemine ühiskonnana on langetanud maantee tüüpkiiruse umbes 94 peale. Ja seda mitte enam spidomeetri, vaid täpsema GPS-i näidu järgi hinnates.