Kevade mitu palet

Urmas Lennuki tõlgenduses on Paunvere poisid (vasakult Tarvo Sõmer, Vootele Ruusmaa, Imre Õunapuu, Madis Mäeorg, Margus Grosnõi) üpris teistsugused kui Oskar Lutsul. Foto: Alan Proosa

Esmaspäeval etendus Ugalas Rakvere teatri «Paunvere poiste igavene kevade» – Urmas Lennuki äraspidine interpretatsioon ühest Eesti tüvitekstist.

Klassika tõlgendusi on alati huvitav näha. «Tõde ja õigus», «Kevade» ja «Libahunt» kutsuvad vaatama igal juhul, ükskõik kuidas need ka lavale poleks pandud. Urmas Lennuki vaade Oskar Lutsu loodud armastatud tegelastele, keda mängivad Viljandi kultuuriakadeemiast sirgunud Rakvere teatri näitlejad, on natuke teistsugune, kui oleks osanud oodata.

Tugevasti võimendatud karakterid

Lavastus algas Paunvere poiste omavahelise nägelemise ja kraaklemisega, milles oli mõnusat lihtsat huumorit. Pani näiteks muigama, kuidas Toots (Margus Grosnõi) püüdis kõigest hingest oma noale ostjat leida või kuidas Tõnisson (Tarvo Sõmer) ei saanud üle ega ümber kiindumusest peki vastu. Paraku oli näitlejate mäng algul kohmakavõitu ning esimene vaatus kippus venima. Lõpuks väsitas Paunvere poiste jaburdamine ära, sest sündmustik ei liikunud edasi. Nalja vastu ei saa loomulikult midagi olla, aga puudu jäi sügavam tasand, mis loo köitvaks teeks.