Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/02/15/13630799t1h4333.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/08/11774101t1h3a7d.jpg)
Esmaspäeval etendus Ugalas Rakvere teatri «Paunvere poiste igavene kevade» – Urmas Lennuki äraspidine interpretatsioon ühest Eesti tüvitekstist.
Klassika tõlgendusi on alati huvitav näha. «Tõde ja õigus», «Kevade» ja «Libahunt» kutsuvad vaatama igal juhul, ükskõik kuidas need ka lavale poleks pandud. Urmas Lennuki vaade Oskar Lutsu loodud armastatud tegelastele, keda mängivad Viljandi kultuuriakadeemiast sirgunud Rakvere teatri näitlejad, on natuke teistsugune, kui oleks osanud oodata.
Tugevasti võimendatud karakterid
Lavastus algas Paunvere poiste omavahelise nägelemise ja kraaklemisega, milles oli mõnusat lihtsat huumorit. Pani näiteks muigama, kuidas Toots (Margus Grosnõi) püüdis kõigest hingest oma noale ostjat leida või kuidas Tõnisson (Tarvo Sõmer) ei saanud üle ega ümber kiindumusest peki vastu. Paraku oli näitlejate mäng algul kohmakavõitu ning esimene vaatus kippus venima. Lõpuks väsitas Paunvere poiste jaburdamine ära, sest sündmustik ei liikunud edasi. Nalja vastu ei saa loomulikult midagi olla, aga puudu jäi sügavam tasand, mis loo köitvaks teeks.
Teistsuguse hingamise tõi lavale pastor Liisa Aibeli kehastuses. Kuigi tema energiast kulus palju õiendamisele, andsid tema pessimistlikud mõtisklused loole lisaväärtuse.
Teises vaatuses keskenduti «Suvele» ja see möödus tunduvalt kiiremini. Tegelaste suhtepuntrad pakkusid märksa rohkem põnevust.
Ehkki tundsin seda lavastust vaadates puudust sügavusest, millest kinni haarata, oli dialoog nauditav. Teksti oli peidetud rohkesti vahvaid seoseid ja sõnamänge, näiteks viinajoomist nimetati viiulimänguks.
Karakterid olid küll tugevasti võimendatud, kuid oma totral moel oli peaaegu kõiki neid tore vaadata. Keegi ei küündinud peategelaseks ja keegi ei jäänud ka varju – igaüks sai ilmekalt esile tõusta.
Lennuki tõlgenduses olid Tootsi-lugude tegelased teistsugused kui Lutsul. Näiteks Arno (Madis Mäeorg) oli tunduvalt rõõmsameelsem ja positiivsem. Samas Teele (Silja Miks) oli esimeses vaatuses oma üheplaanilisuse ja nipsakusega lausa häiriv. Hiljem, kui ta oli täiskasvanulikum ja tasakaalukam, oli temaga võimalik juba sõbraks saada. Teiste tegelaste puhul nii suurt muutust näha ei saanud.
Lennuk on öelnud, et Luts on oma raamatutes Kiirt kohelnud kehvasti. Tõepoolest, tema on Kiire vastu sõbralikum olnud. Tema tõlgenduses polnud Kiirt (Imre Õunapuu) kujutatud kurva hädavaresena. «Ma pole tobe, ma olen teistmoodi,» ütles too enda kohta.
Tõnissoni kaudu toodi loosse sisse ka ühiskonnakriitikat. Nagu ta nentis: vahet pole, kas sakslased või venelased, kõigi vastu tuleb võidelda. Tema tegelaskujus võis tunda praeguse aja konservatiivset maailmavaadet.
Sinine taevas ja kollane maa
Kultuuriakadeemias valguskujundust õppinud Kristjan Suitsu lavakujundus viitas nagu loo pealkirigi igavesele kevadele. Kogu astmeline lava oli kollase lillevälja all, taustaks helesinised pilved. Kujundus oli olemuselt lihtne, kuid mõjus ääretult rõõmsana. Kollasele taustale sobisid hästi ka tegelaste peamiselt pruunides toonides kostüümid.
Laval kuulis samuti kultuuriakadeemia taustaga Kulno Malva ja Kristjan Priksi elavat muusikat. Esimene laul küll pisut ehmatas, sest oli taotluslikult natuke tobe ja kooliteaterlik. Huvitava detailina võib märkida, et trumme paugutas Arno – siis, kui millegi peale vihastas.
Muusikalised numbrid polnud küll otseselt halvad, aga nad ei andnud lavastusele siiski ka erilist lisaväärtust.
Kokkuvõttes jäid «Paunvere poiste igavesest kevadest» hinge mingi seletamatu soojus ja helge rõõmsameelsus. Küllap seepärast, et lugu läbis mõnusalt elujaatav hoiak: hinda igat hetke oma elus ning haara julgelt selle järele, mida argipäev ei paku.
LAVASTUS
Urmas Lennuk, Oskar Luts, «Paunvere poiste igavene kevade»
Lavastaja Urmas Lennuk
Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Muusikalised kujundajad Kulno Malva ja Kristjan Priks
Osades Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Vootele Ruusmaa, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets ja Imre Õunapuu
Allikas: Rakvere teater